Saksakeelsed graafilised novellid
Täna on sinu järelejäänud elu viimane päev – seega loe!

Juba mõnda aega õitseb Saksamaal graafilise novelli žanr – nõudlikud pildiromaanid leiavad ka lisaks koomiksite endi „kokkusaamistele“ ja paadunud austajatele endale lugejaid. Kuid see pole alati olnud nii. Andreas Platthaus, Frankfurter Allgemeine Zeitung´i kultuuriosakonna asejuhataja ja Frankfurdi 2014. aasta raamatumessi  graafilise novelli kollektsiooni kuraator, heidab pilgu pikka aega Saksamaal alahinnatud kunstiliigi arengutele. 

Sakslased on hilinenud koomiksirahvas. Nii oli see kuni 1970. aastateni, enne kui hoo sai sisse saksakeelse koomiksi kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt mainimisväärt omatoodang. Muidugi oli ka enne seda üht-teist olemas: näiteks Rolf Kauka „Fix ja Foxi“ („Fix und Foxi“), kuid vormilt orienteerusid need siiski orjalikult Disney figuuride retseptile. Alles ühiskondlik lahkumismeeleolu hilistel kuuekümnendatel soodustas laiemat mitmekesisust. Ameerikast jõudsid Euroopasse esimesed underground-koomiksid, mis vaimustasid ka noori saksakeelseid kunstnikke oma esitusviiside vabadusega, ning Prantsusmaalt võeti üle „Asterix“, mida on tänaseni saatnud suurim edu Saksa koomiksimaailmas ja mis veenis suurt hulka lugejaid selles, et see seni taunitud meedium võiks pakkuda mitte ainult meelelahutuslikku, vaid ka nõudlikku lugemismaterjali. 

Mõlemad nähtused soodustasid saksa kirjastuste ja kunstnike kaasamist. Äkitselt leidus lisaks „Micky Hiirele“ ja „Fix ja Foxile“ erinevaid vihikute sarju sellistes žanrites nagu vestern või õudus. Superkangelased leidsid nüüd endale oma publiku ja nooremad kunstnikud võtsid üle enda poolt kirjastatud underground-koomiksite põhimõtted, et rääkida lugusid täiesti uutel teemadel (selle põlvkonna kaht esindajat Gerhard Seyfriedi ja Volker Reichet loetakse tänapäeval saksa koomiksimaastiku veteranide hulka, ent nad on ikka veel aktiivsed). Alates 1972. aastast oli ajakirja „Zack“ näol olemas isegi Prantsuse-Belgia eeskujul kujundatud perioodliselt ilmunud väljaanne, mis pakkus igas numbris mitmeid lugusid erinevate teemade ja stiilidega, tänu millele oli saksa keeleruumis kõigepealt võimalus saada ettekujutus koomiksi erinevatest võimalustest, mis olid kuskil mujal juba ammu realiseeritud. 

Taasühinemine andis vajaliku tõuke loomingulisuseks

Selleks, et saaksime tänapäevases mõttes rääkida saksakeelse koomiksi õitsengust, puudus ikka veel kaks tegurit: need olid Saksamaa taasühinemine 1990. aastal ja jutustavalt nõudliku koomiksi, mida nimetatakse graafiliseks novelliks, rahvusvaheline võidukäik. Saksa DVs olid Saksamaa jaotamise ajal säilinud palju rohkem kunstitraditsioone kui Liitvabariigis, samas oli Ida-Saksamaal suurem osa lääne koomikisitoodangust tundmatu. Pärast 1990. aastat ilmus seetõttu välja palju kunstnikke koomiksi joonistajana, kes olid välja arendanud oma stiili, mis oli võrreldes rahvusvahelise mainstreamiga ebatavaline. Kunstnikud nagu Anke Feuchtenberger, ATAK või Henning Wagenbreth (kes kuuluvad ka veel tänapäeval Saksamaa mõjuvõimsamate koomiksikunstnike hulka) näitasid vorme, mis mõjusid täiesti uudselt just seetõttu, et nad keeldusid sellest, mida peeti muidu modernseks. Välismaiste eduretseptide võimalikult täpne jäljendamine ei olnud enam nõutud; äkki oli olemas eriline saksa koomiksistiil, mille silmapaistev tunnus seisneb täiesti isiklikkus pilgus maailmale. Need koomiksid olid radikaalselt subjektiivsed – mitte ainult temaatiliselt, vaid ennekõike esteetiliselt.

Laenude, aga ka näiteks tüüpilisteks saksalikeks peetavate kunstistiilide juures (vaataks siinkohal vahest Ulf K., Hendrik Dorgatheni, Max Baitingeri või Jens Harderi töid) domineerib ekspressionistliku puulõike puhul eelkõige tehnika, mida võiks nimetada comic brut`iks: karmid, esimesel pilgul veidi diletantlikult mõjuvad figuurid. Paula Bulling, Aisha Franz, Birgit Weyhe, Andreas Eikenroth ja Ulli Lust on selle esitusviisi suurepärased esindajad tänapäeval. Samaaegselt algas saksa keeleruumis koomiksiäri professionaliseerumine, mida ka joonistustel on näha ja mis on rahvusvaheliselt esteetiiline standard. Reinhard Kleist ja Isabel Kreitz on saavutanud oma albumitega väljaspool Saksamaad suurt edu, Flix või Ralf König sobituvad oma humoristlike lugudega sujuvalt oma välismaiste kolleegidega ühte faalanksisse ning Vincent Burmeisteri ja David Schraveni, Daniel Daemgeni ja Robert Kriegi, Kitty Kahane või Moritz Stetteri näol on aimekoomiksite rahvusvaheliselt õitsele puhkenud žanr samuti esindatud.

Saksa kunstnike jaoks vastutust loov teema

Eriti huvitav on saksakeelne koomiks oma teemade valiku tõsidusega. Seda ei välista jantlik koomilisus, nagu seda pakuvad Flixi ja Königi kõrval vahest ka Walter Moers või siis Stephan Katz ja Max Goldt. Siiski on silmatorkav nõudliku ainese otsimine, olgu selle näiteks viimasel ajal lausa plahvatuslikult suurenev romaanidele sobitatud koomiksite arv (seejuures eelistatakse suuri klassikuid nagu Musil, Schnitzler, Kleist, Kästner) või siis ajalookoomiksi eriline positsioon. Seejuures on loomulikult just saksa hilisajalugu (natsionaalsotsialism, okupatsiooniaeg, Saksa DV, taasühinemine) keskseks teemaks, aga on ka näiteid ajalookoomiksitest, mis suunavad pilgu maailmale nagu näiteks Simon Schwartzi „Paakjää" („Packeis“). 

Kui otsida vaid ühtainsat mõistet sellele, millised ainesed võluvad saksakeelseid koomiksikunstnikke ja -autoreid, võiks valida „vastutuse“. Vastutuse ajaloolises mõttes kui kahekümnenda sajandi hukatusliku loo lahtirääkimise, aga ka vastutuse kodanikujulguse tähenduses, nagu seda esitavad Paula Bullingi ja Olivia Viewegi koomiksid, veelgi enam vastutuse omaenda tegude eest, mis maksavad ootamatult hiljem kätte. Selliseid lugusid jutustavad Matthias Schultheiss, Gerald Hartwig, Lukas Jüliger või Birgit Weyhe.

Graafiliste novellide populaarsus lihtsustab autoritel ja kunstnikel leida endale individuaalselt sobiv formaat või vajalik maht teema jaoks, ilma et nad, nagu oli varem tavaline, peaksid arvestama selgelt määratletud kirjastuse programmi poolt etteantuga. See on ju graafilise novelli põhimõte, analoogselt klassikalisele romaanile, jutustada nii mitu lehekülge, kui on parasjagu just vaja antud loo puhul, ja ka formaat ei ole eelnevalt kindlaks määratud, nagu oli varem kombeks, siis kui oli valida üksnes normeeritud albumite, ajakirjade või taskuraamatute vahel. See suurem vabadus muudab koomiksid lugejate jaoks etteaimamatumaks, ja midagi paremat ei saagi soovida.