Hüljatud hooned
Hõreda linna potentsiaalid

Linnahall aastal 2015 Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn
Linnahall aastal 2015 | Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn

Näiteid hüljatud hoonete ja linnaruumi ajutistest kasutustest Tallinnas

Tallinna valdavalt keskaegse struktuuriga linnasüdant ümbritsevad erinevatest ajastutest pärit elamu- ning tööstusalad. Võimud vahetumine ning omandisuhete järsk muutumine, tööstuse vähenemine või ümber paiknemine on loonud linnaruumi, mis on sageli äärmuslikult kontrastne. Nõukogude ajal arenesid linnad väljapoole ning seetõttu iseloomustab siiani Tallinna linnasüdant teatav hõredus. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist erastati suur osa linna maast ning kahe riigikorra täiesti vastandlik suhe ruumi planeerimisse on linnaruumis kergesti loetav. Pärast taasiseseisvumist kerkis uuesti päevakorda kesklinna areng. Tallinn on merelinn, kuid sõbralikku ning hea disainilahendusega sidet rannikuga on otsitud aastakümneid. Kõik need Tallinna iseloomujooned kajastuvad ka ajutistes praktikates.
 
Ajutised ruumikasutused, alates igapäevastest praktikatest ning hooajalistest võimalustest kuni alternatiivse planeerimissüsteemi visioonideni, on oluline ning mitmekesine linlik nähtus. „Ajutine“ on termin, mis tavaliselt haagib end külge kohtadele, hoonetele, mille kohta võiks öelda hüljatud, funktsiooni kaotanud. Kuigi teoreetiliselt võiks enamikke nähtusi ning planeerimispraktikaid linnas vaadelda ajutistena (näiteks üldplaneeringud vaatavad 20-50 aastast tulevikku), siis 'ajutise urbanismi' eripära seisneb selles, et ei otsita täiuslikku lahendust, vaid ruumi kohandamist – strateegilisuse asemel lähenetakse ruumile taktikaliselt. 
 
Ajutiste lahenduste propageerimine linnaruumis on Tallinnas sarnaselt muule maailmale seotud järjest kasvava kodanikuaktiivusega. Kuigi alternatiivsetest planeerimispraktikatest hüljatud hoonete või alade elavdamisel ollakse sageli teadlikud, siis võib siiski väita, et linn, arendajad ja kodanikuühendused satuvad harva (kuid järjest enam) ühe laua taha. Seetõttu on kõik rohkem või vähem edukad ajutised projektid Tallinnas pigem üksikud näited, kui teadlik lähenemine linnaruumile. Kaasaegne koostöövorm, mis ühendaks linnavalitsust, arendajaid ja kodanikeühendusi, alles kujuneb. Hoolimata teoreetilisest entusiasmist tundub siiski, et üldine suund linnaplaneerimises ei võta veel aktiivselt arvesse alternatiivseid visioone.  Programmilise lähenemise puudumine ei tähenda aga, et ajutised kasutused ei oleks linnaruumis esindatud.
 
Ajutisi lahendusi linnaruumi elavdajana hakati laiemalt teadvustama aastal 2011, kui Tallinn oli Euroopa Kultuuripealinn. Oluline programmi osa oli projekt nimega Linnainstallatsioonide festival LIFT11, mille teosed juhtisid tähelepanu huvitavatele vastuolulistele kohtadele ja teemadele linnaruumis. Järgnevatel aastatel on ajutisi projekte esile kerkinud järjest enam.
 
Järgnevalt kirjeldan kuute huvitavat näidet Tallinnast, millest igaüks näitlikustab ajutisusega seotud erinevaid aspekte. Oluline on viidata ka ajutisusega seotud ohtudele – kultuurilise motivatsiooniga linnaruumi elavdavate projektide kõrval jääb tihti märkmata ajutisuse sotsiaalne aspekt. Kas ajutiste projektide väärtus on otseselt seotud ajutisuse endaga või otsivad linnaaktivistid ja -planeerijad pigem radikaalselt teistsugust lähenemist linnaruumi kujunemisele on küsimus, millele on raske vastata.
 

UUE IDENTITEEDI OTSINGUD

  • Tallinner Stadthalle Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn

    Tallinner Stadthalle

  • Tallinner Stadthalle Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn

    Tallinner Stadthalle

  • Patarei-Gefängnis Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn

    Patarei-Gefängnis

  • Das Strandcafé auf dem Gelände des Patarei-Gefängnisses Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn

    Das Strandcafé auf dem Gelände des Patarei-Gefängnisses

  • Kino Helios Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn

    Kino Helios

  • Kino Helios Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn

    Kino Helios

  • Die Linien von Kopli Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn

    Die Linien von Kopli

  • Die Linien von Kopli Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn

    Die Linien von Kopli

  • Kalarand Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn

    Kalarand

  • Kalarand Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn Foto: Triin Pitsi © Goethe-Institut Tallinn

    Kalarand

 

Linnahall – raskesti ümber defineeritav maamärk
 
Tallinna Linnahall on oluline maamärk, 1980. aasta Moskva Olümpiamängude purjeregatiks rajatud kontserthall tähistas justkui uut ajastut linna arengus. Effektse ning mastaapse disainiga hoone andis esmakordselt elanikele võimaluse linnasüdames merega kokku puutuda. Hall toimis kontserdisaalina (lisaks asusid veel hoones ka näiteks jäähall, legendaarne ööklubi) kuni 2006. aastani, mil hoone suleti. Uue funktsiooni leidmine kindla eesmärgiga rajatud ning raskepärasele hoonele on osutunud, aga äärmiselt keeruliseks. Aeg-ajalt kerkivad esile munitsipaalomandis olevale hoonele sellest huvitatud arendajad, kuid ühel või teisel põhjusel on plaanid seisma jäänud. Praegusel kujul hoone laguneb jätkuvalt. Linnahalli igpäevaselt sisse ei pääse, kuid aeg-ajalt avatakse uksed mõneks näituseks, performance'iks või filmimiseks. Hoone tagaküljel asub jätkuvalt ööklubi, liiguvad kiirpaadid Soome ja tagasi. Mitmed nurgatagused ning trepialused on eelistatud peatuspaigaks kodututele. Hoone kergelt ligipääsetav katus on üks südalinna olulisemaid kogunemispaiku noortele, lõuend grafitile, vaatamisväärsus vaateid otsivale turistile. Linnahalli võib käsitleda kui näidet isetekkelistest ajutistest kasutustest – linn, kellele hall kuulub otsib püsivamat lahendust, kuid selle puududes elab muljetavaldav hoone (või vähemasti selle väline külg) oma elu. Omamoodi organiseerimatus ning lihtsalt ligipääsetav katus on hoonest kujundanud ühe väärtuslikuma avaliku ruumi linnas.
 
Patarei merekindlus ning vangla – mitmekülgne avalik ruum
 
Ajalooline Patarei merekindlus valmis 1840. aastal kindlusehitisena ning on täna kultuurimälestise staatuses. Hoone oli alates 1920. aastatest  kasutuses vanglana ning lõpetas sel kujul tegevuse 2002. aastal. Vangla haigla ning mõned üksused asusid hoones siiski 2005. aastani. Sarnaselt Linnahallile on endine Patarei vangla südalinnas, mere kaldal ning oma algupärase funktsiooni kaotanud mastaapne maamärk. Alates väga halbade tingimustega vangla sulgemisest on otsitud merekindlusele uut rolli. Näiteks kaaluti veel hiljuti Eesti Kunstikadeemia ümber paigutamist Patarei vanglasse. Siiski on uue püsiva identiteedi leidmine riigile kuuluva kindlustusrajatisele jäänud saavutamata eesmärgiks, kuigi mitmel korral on Patarei merekindlus ka müügis olnud. Täna tegutseb Patarei alal Kultuuripark, muuseum ning hooajaline rand, mis kirjeldab väga ilmekalt Tallinna suhet merega –
 kindlusemüüride ning mere vahele jääb merest okastraadiga eraldatud liivarand. Vangla ruumid pakuvad aga võimalust tõeliseks šokiturimisks ja toimivad omalaadse muuseumina, kus eksponaadid pole klaaskappi asetatud ega minevikust puhtaks pintseldatud, vaid maalivad omal algsel kohal pildi keerulistest vanglatingimustest. Samuti kasutatakse merekindluse ala ühekordseteks üritusteks: näitusteks, teatrietendusteks, festivalideks ning kontserditeks. Irooniline, kuid elamurajoonidest eraldatud endine vangla loob omamoodi vabaduse tunde.
 
Heliose kino – ajutine lava
 
Kui suurem enamik hüljatud ruume, mis ümber defineerimist ootavad asuvad vanalinnast väljaspool, hilisemates ruumilistes kihtistustes, siis tegelikult on keeruline, muutuv, kasvav ja arenev keskkond peidetud ka keskaegse struktuuriga linnatänavatesse. Huvitav näide on endine Heliose kino Tallinna vanalinnas Sauna tänaval, mis on alates 1990. aastast tühjana seisnud ning alles nüüd, kui ajutised kasutused on järjest enam pildil ning kaalumist väärt uusi identiteete rakendab. Asukohast ning kino minevikust lähtuvalt on Heliose ruumid põnevad just etendusepaigana. Pikk kasutuseta seismise periood on loomulikult hoonet mõjutanud – hoone konstruktsioonid on kulunud, niiskuskahjustustega, teatud perioodil olid hoone üle võtnud tuvid. Kui Patarei ning Linnahall on mõlemad avalikus omandis, siis Heliose kino läks tagastamisega eraomandisse. Püsiva uue identiteedi leidmine (kavas on olnud näiteks hoone ümber kujundamine ööklubiks) on aga alati takerdunud. Hetkel on ajutise kasutuse hoone leidnud uue, aga tuttava funktsiooni teatrilavana. Sellel aastal etendus seal näiteks Nukuteatri lavastus „Dorian Gray portree“.
 
Kopli liinid – ideaali püüdlev hüljatud elamupiirkond
 
Kopli liinid on vastuoluline elamupiirkond, mida erinevalt tüüpilistest arengutest ei erastatud 1990. aastatel ning hooned kuuluvad siiani linnale. Esialgu oli tegemist linna poolt teadliku otsusega, sest piirkonnas nähti potentsiaalset kasumlikkust. Piirkond koosneb elamutest, mis rajati 20. sajandi alguses laevatehase töötajatele, liine läbib ka raudtee. Liinid on olnud keeruliseks paigaks rajamisest saadik, kuid viimastel kümnenditel on sellest saanud mitteametlike elanike ning ebaseaduslike tegevuste hämar keskkond. Linna strateegia on olnud olemasolevate elanike ümber paigutamine ning uue arendaja pidev otsimine. Kosija leidmine on olnud keeruline mitmel põhjusel – eelkõige on probleemiks, et piirkond vajab täielikult uusi infrastruktuurivõrgustikke. Kujutluspilt, et mereäärsest piirkonnast võiks kunagi saada ihaldusväärne elamurajoon, on teadlikult planeeritud ajutisi kasutusi takistanud. Pikk periood, mil piirkonnal puudus visioon ja eksisteeris vaid kujutluspilt teatud ideaalist lõi niiöelda “lõputult ajutise” olukorra, milles kohalikele elanikel kadus põhjus oma elamistingimustesse investeerida. Kuigi ametlikult ei peaks keegi enam Kopli liinidel elama on see jätkuvalt atraktiive kodututele ning tihtipeale äärmiselt ohtlik (näiteks on seal väga tüüpilised põlengud). Arendajad ei ole huvitatud asustatud piirkonnast ning seetõttu tundub, et ajutisus mitte ei võimalda vaid takistab muutusi. Praktika näitab, et sageli on ajutised kasutused püsivamad kui oodatakse. Sellised juhtumid kestvast ajutisusest demonstreerivad, et teooria ja praktika on sageli lahus. Ajutisus ei ole tihtipeale teadlik alternatiivne planeerimismeetod, vaid pool-kestev problemaatiline olukord. Lähenemine Kopli liinide piirkonnale on vaadeldav kui 'taktikaline mitte lähenemine'- see tähendab, et piirkonna areng on jäetud rahvusvahelise turusituatsiooni otsustada.
 
Linnasisesed tühermaad
 
Hüljatud hooned on Tallinnas pigem erand kui reegel, mille puhul jooksevad kokku mitmed negatiivsed tegurid – funktsiooni kadumine, omandisuhete keerukus, puudulik infrastruktuur, majanduskriisi mõjud jne. Olukord, mis Tallinnat justkui selgemalt iseloomustab on rohkete linnasiseste tühermaade olemasolu, piirkonnad, mille arendamine on kujunenud aastate pikkuseks saagaks.  Eriti kontrastselt torkab nähtus silma just südalinnas, alles ehitatud keskkonna osas kujuneval rannajoonel ning sadamaalal. Kasutused, mis toimivad linna tühermaadel jutustavad vähem radikaalselt motiveeritud ajutisest urbanismist.
 
Ajutised parklad tühermaadel – endine Eesti Kunstiakadeemia krunt
 
Suur osa linnatühermaid on kasutusel ajutiste parklatena, eriti domineerivalt läbib linnaruumi EuroParki kaubamärk. Tühermaid ajutiselt parklatena kasutavad firmad investeerivad ruumi vähe, kuid pakuvad eraomanikel ajutise perioodi jooksul kasumit teenida. Tühermaade ajutist kasutust parklatena peetakse üldiselt aktsepteerituks ja see demonstreerib selgelt ajutiste kasutuste selgema teadvustamise vajadust. Eriti silmatorkav näide sellisest kasutusest on endise Eesti Kunstiakadeemia plats Laikmaa tänaval, otse linna ärikeskuse südames. Pärast Kunstiakadeemia lammutamist ning uue ehitise plaanide luhtumist on juba aastaid platsil parkla, mille kõrval on aeg-ajalt nähtud ka kunstinstallatsioone. Pakun välja, et sellist lähenemist hüljatud ruumile võib pidada ajutisuse taha varjumiseks – ajutisus justkui õigustaks näiteks vähest investeeringut keskkonda, linnaruumi kvaliteeti. Ajutisus teeb projektid justkui ohutumaks ning näiliselt ka ebaolulisemaks. Tüüpiline tühermaade kasutamine parklatena tõstatab küsimuse ajutisuse, kasumlikkuse ja ruumi kvaliteedi vahekorrast.
 
Kalarand – ajutine kasutus ruumiloome praktikana
 
Tühermaade parklana kasutamise kõrval esineb ka alternatiivseid linnaruumiprojekte, mis seavad küsimuse alla klassikalised planeerimismeetodid ning julgustavad kaasavat planeerimist. Üheks ilmekamaks näiteks sellest Tallinnas on Kalarand – Nõukogude perioodil suletud rannaala seisis aastaid hoolitsemata ning oli halvasti ligipääsetav. 2011. aasta Kulturuuripealinna programmi raames rajati sinna ajutine linnarand. Kalarand on üks väheseid, kui mitte ainukene Kultruuripealinna projekt, mis on aastateks kestma jäänud, linlaste teadvusesse süvenenud. Linnarand on näide ajutiste kasutuste potentsiaalselt positiivsest mõjust linnaruumi arengule ning koostööst kodanikuühenduste ning arendajate vahel. Ajutised kasutused võimaldavad projekti algfaasis kujundada käitumismustreid, luua kohtadele tähendust, toimivad domineeriva planeerimismudeli kriitikana ning võimaldavad linnakodanikul linna arengus selgemalt kaasa rääkida. 2015. aasta suvel suletakse Kalarand avalikkusele. Ajutise lahenduse lõpp ja püsivate praktikate teke on omakorda huvitav diskussiooniteema.
 
Ajutisuse kestev mõju?
 
Väita, et linnas on liiga palju ruumi tundub lihtsustav, kuid Tallinnat on pikalt iseloomustanud omapärane laialivalguvus ning linnasisese tiheduse puudumine. Hõredusse on pikitud mõned keerulised kuid põnevad hüljatud maamärgid, funktsiooni kaotanud tähenduslikud hooned, problemaatilised elamualad. Südalinna areng ning äärelinnade mitemekesistumine on kindlasti olulised teemad Tallinna tänases ja tuleviku arengus. Ajutised kasutused on kõikjal ja mitmekesised, kuid urbanistile on just huvitav küsimus, millistel tühjade ruumide ajutistel kasutustel võiks olla kestev linna arengut suunav ja soodustav mõju ning kuidas seda erinevate osapoolte koostöös rõhutada.

Top