Kirjablogi
Kõige vasakpoolsem koht on tühi

Ütle, Jaan Tamm, kes õigupoolest istub Eesti parlamendis vasakul?

Mõne päeva pärast toimuvad Eestis kohalikud valimised ja ka mina kui ELi kodanik võin valima minna. See on muidugi tore, aga tekitab raske küsimuse, kellele oma hääl anda. Seetõttu uurisin lõpuks natuke siinseid parteisid ja nende programme. Selle käigus tekkis aga rohkem küsimusi juurde, kui vastuse leidis (Tahate päriselt ka Helsingisse tunneli kaevata? Ja miks pole siiani paremat lasteaiasüsteemi, kui kõik seda väidetavalt tahavad?). Eelkõige on mul praegu aga küsimus, kelle te parlamendis ja kohalikes volikogudes vasakule asetate.

Saksa Bundestagis on põhimõte lihtne: kõige vasakpoolsem partei istub vasakul, mida rohkem paremale, seda parempoolsemad ollakse ka poliitiliselt. Seda ei näe küll ette ükski seadus, kuid selles on oma loogika. Ja traditsioon: see, et me vasakpoolseid parteisid vasakpoolseks ja parempoolseid parempoolseks nimetame, on saanud alguse Prantsuse revolutsiooni aegsest rahvuskogu paigutusest. Põhimõtteliselt toimib asi Saksamaal samamoodi ka tänapäeval: alustades kõige vasakul istuvast parteist Die Linke muutuvad parteid paremale liikudes üha parempoolsemaks. Pärast viimaseid, septembri lõpus toimunud valimisi on Bundestagi parempoolses tiivas asjad siiski veidi segasemaks läinud: keegi ei vaidle vastu, et kõige parempoolsemas servas peaks istuma AfD. Kuid nende kõrval ei taha keegi istuda. Seetõttu vaidlevad liberaalne FDP ja kristlik-konservatiivne CDU/CSU selle üle, kes peaks rohkem paremal istuma (ja seega ka poliitilisel spektril parempoolsem olema).

Aga kuidas on lood Eestis? Parteide süsteemis on mõningaid ilmseid paralleele: Saksa AfD leiab muidugi kõige paremini ühise keele oma Eesti analoogi EKRE-ga, kellega saab ärritunult arutada selliseid teemasid nagu niinimetatud põgenikelaine, Brüsseli käsulauad ja kõik muud hämarad ohud, mis „oma“ rahvast ähvardavad. Ka Saksa sotsiaaldemokraatlikul parteil SPD on Eesti SDE näol olemas kaksik – viimane pidi kuulu järgi küll veidi parempoolsem olema kui SPD. Kuid ka SPD on kõike muud kui vasakradikaalne partei. Mõlema riigi süsteemis on ka nii pigem konservatiivseid (CDU ja Keskerakond) kui ka liberaalseid rühmitusi. Viimaseid on Eestis kohe mitu, vau! Isegi parteide värvid langevad tihtipeale kokku.

Siiski on kaks suurt erinevust: ei rohelisi ega vasakpoolseid (st sotsiaaldemokraatidest vasakpoolsemaid) Riigikogus ei ole. Pisikeste niširühmitustena puudub neil Eestis poliitiline roll. Miks see nii on? Kas keskkonna- ja sotsiaalteemad lihtsalt ei huvitagi kedagi? Kas teised parteid tegelevad muu hulgas ka nende teemadega? Või läheb loodusel ja madalamatel kihtidel liiga hästi, et sellelt poliitilist kapitali teenida?

Ja kuidas istuvad Eesti parteid parlamendis? Kas igaüks seal, kus tahab? Või popimad tegijad taga nagu vanasti koolis? Kas vasakpoolsed istekohad jäävad lihtsalt tühjaks? Või oleks siis liiga selgelt näha, et poliitikas on midagi puudu?
 
Tervitades
Martinus Mancha