Werner Herzog
Autorifilmi tegija kehastus

Paljud teavad Werner Herzogi üksnes kui segast režissööri, kes töötas koos hullumeelse näitleja Klaus Kinskiga. Peaaegu märkamatuna saksa avalikkusele, sai temast aga maailmas tunnustatud dokumentaalfilmitegija.

2012. aasta septembris sai režissöör Werner Herzog 70-aastaseks. Saksamaal on ta siiani kuulus – ja samas ka kurikuulus – praktiliselt üksnes oma koostöö poolest Klaus Kinskiga. Tänaseni on film Minu parim vaenlane (Mein liebster Feind, 1999) tema suurim kassatükk Saksamaal. Tegemist on Herzogi enda tagasivaatega viiele ajavahemikus 1972 kuni 1987 ühiselt tehtud filmile koos 1991. aastal surnud näitlejaga.

Isiklik kriis ja avalik mittemõistmine

(1982) kolm aastat väldanud filmimise jooksul langes Herzog omamoodi loomingulisse kriisi. Tõenäoliselt oli ta ka veidi kurnatud lõpututest rünnakutest Saksamaal, mis algasid filmiga Ka kääbused on alustanud väiksena (Auch Zwerge haben klein angefangen, 1970). Muuhulgas süüdistati teda kaitsetute inimeste ärakasutamises oma filmijutustustes. Tänasest vaatenurgast on enamik neist rünnakutest, mis tipnesid sellega, et Herzogi sõimati „fašistiks“, mitte ainult paikapidamatud, vaid ka suurel määral mõistmatud. 1970ndatel ja 1980ndatel oli ka tasakaalukamaid arvamusi, kuid neid oli siiski valjuhäälsete sõimusõnade kõrval raske tähele panna.

Herzog lõpetas isikliku kriisi ja avaliku mittemõistmise olukorra sellega, et läks 1990ndate keskel Kaliforniasse, kus ta elab tänaseni. Esialgu olles laiemale avalikkusele praktiliselt märkamatu, õnnestus tal seal uus karjäär üles ehitada, mis tugineb rohkem dokumentaal- kui mängufilmile. Läbilöögi oma äärmiselt stiliseeritud ja lavastatud dokumentaalfilmidega saavutas Herzog filmiga Grislimees (Grizzly Man, 2005), mis sai USAs mitmeid auhindu ja oli ka rahvusvaheliselt publiku poolt väga armastatud – seda aga mitte Saksamaal. Täna on Werner Herzog oma uuel kodumaal staar, kelle saksa aktsenti parodeeritakse tänulikult kõikides olemasolevates meediates. Ajakiri Time valis Herzogi lisaks Angela Merkelile ainsa sakslasena 2009. aasta 100 mõjuvõimsaima inimese hulka.

Autorifilmi tegija kehastus

Saksamaal seevastu hakati Herzogile taas tähelepanu pöörama alles 2010. aasta alguses, kui ta oli filmifestivali Berlinale rahvusvahelise žürii esimees ja andis samaaegselt üle oma tööd Saksamaa filmiarhiivile Deutsche Kinemathek. Filmi Unustatud unelmaste koobas (Cave of Forgotten Dreams, 2010) reklaamis ta isegi saates Harald Schmidt Show.

Herzogi isiksust, tema avalikku imidžit on peaaegu võimatu tema filmidest eristada. Kogu maailmas pole ilmselt ühtegi teist režissööri peale Werner Herzogi, kes oleks juba nii kaua selles valdkonnas tegutsenud (alates 1962. aastast), oleks teinud nii palju filme (rohkem kui 60), oleks töötanud erinevates riikides ja produktsioonisüsteemides (Saksamaal ja USAs, kino ja televisiooni vallas) ja oleks seejuures säilitanud kontrolli oma toodangu üle. Kui keegi üldse on autorifilmi tegija kehastus, siis kahtlemata tema. Selles mõttes on kõik tema filmid temaatiliselt ja esteetiliselt tugevasti nii omavahel kui ka Herzogi isiksuse ja tema eluga läbi põimunud. Moritz Holfelder, Baieri Ringhäälingu toimetaja, võttis selle fakti režissööri 70. sünnipäevaks kirjutatud biograafia lähtepunktiks, kuigi teos valmis ilma režissööri nõusolekuta.

Biograafia

Selle raamatu suureks plussiks on, et Holfelder ei varja biograafia tekkelugu, vaid dokumenteerib Herzogi poolvenna ja mänedžeri Lucki Stipetici katsed säilitada Werner Herzogi üle kontroll ja hoida võimalikud intervjueeritavad Holfelderist eemale. Nendest, kes siiski Holfelderiga rääkisid, andsid eriti just tema endine õpingukaaslane ja sõber Wolfgang von Ungern-Sternberg ning režissöör Alexander Kluge huvitavat informatsiooni, mis aitasid kaasa teatud demütologiseerimisele. Nii näiteks teatas Kluge, et kaamera, millega Herzog tegi oma esimesed filmid, oli temalt laenatud ning ta ei ole seda tänase päevani tagasi saanud. Herzog seevastu väidab, et ta olevat oma esimese kaamera varastanud.

Mida aga Holfelderi biograafias peaaegu üldse pole, on Herzogi Ameerika aeg. Kes tahab sellest ja Herzogi filmidest rohkem teada, peab tutvuma teiste teostega, mis on ilmunud alates 2000. aasta algusest.