Imelikud linnud, suured unistused - Goethe-Institut Estland

Saksa animafilm
Imelikud linnud, suured unistused

Revolutsionäär Vladimir Majakovski Katrin Rothe animafilmis „1917 – tõeline oktoober“
Revolutsionäär Vladimir Majakovski Katrin Rothe animafilmis „1917 – tõeline oktoober“ | Foto (fragment): © Katrin Rothe Filmproduktion

Animafilmil on Saksamaal rasked ajad hoolimata silmapaistvatest koolitusvõimalustest. See žanr oli pikka aega eksootide pärusmaa. Tänu julgustavatele impulssidele võib see muutuda.

Richardil pole šansse, aga ta loob need endale. Ta ei soovi leppida asjaoluga, et on varblane. Sellest peale, kui ta kureperre lapsendati, näeb ta end rändlinnuna. Mitte miski ei tohi teda takistada sügisel Aafrikasse lendamast. Režissöör Toby Genkel ning stsenarist ja kaasrežissöör Reza Memari räägivad Saksa kaasproduktsioonis „Überflieger – kleine Vögel, großes Geklapper“ (Ülelendaja – väikesed linnud, suur kära) autsaiderist, kes sirutab tiivad laiali ja allutab endale loodusseadused.

HEA RAHVUSVAHELINE MAINE

Väikeses kangelases pole raske näha metafoori kodumaisest animavaldkonnast, mis esitab vapralt väljakutse valitsevatele konkurentidele USA-st. Animafilmide tegijad on optimistid. Nende meedium usub reaalsuse muudetavusse: kõik on võimalik, miski ei pea jääma selliseks, nagu see oli. Samas peavad nad olema ka realistid.

„Müüginäitajad kogu maailmas ütlevad meile, et Saksa animafilmil on hea rahvusvaheline maine. Oma riigis on lugu teine,“ räägib Genkel. Tõepoolest, viimastel aastatel on multifilme saatnud suur ekspordiedu. Režisöör Toby Genkeli eelmist filmi „Ooops! Die Arche ist weg“ (Ups! Noa on läinud) (2015) näidati 51 riigis ja see tõi 2016. aastal sisse üle 23 miljoni euro. Aasta varem vallutas müügitippe „Die Biene Maja“ (Mesilane Maia) (Alexs Stadermann, 2014), mida näidati 49 riigis ja mis teenis tulu ligi 20 miljonit.

SAKSA ANIMAFILMI TEGIJAD

Omal maal peeti seda žanri kaua aega eksootide pärusmaaks. Autorifilmide tegija Jochen Kuhn jäi aastateks üksikuks hundiks, kuigi võitis oma mänguliste, maaliliste ja unenäoliste jutustustega, nagu „Sonntag 3“ (Pühapäev 3) (2012) palju auhindu. Olukord muutus veidi, kui Gerhard Hahn ja Michael Schaack lõid 1990ndate alguses ärimudeli, mis seisnes filmide tootmises täiskasvanutele (näiteks Werneri-koomiksite ainetel tehtu) ning lastele mõeldud telesarjadega töötamises („Benjamin Blümchen“, „Bibi Blocksberg“). Ühel teisel pioneeril, Thilo Graf Rothkirchil („Lauras Stern“ (Laura täht), 2004), on olulised teened tänu sellele, et ta suutis ellu viia oma visiooni vändata lastefilme eelarvetega, mis moodustasid vaid kümnendiku Hollywoodi võrreldava toodanguga, kuid on sama konkurentsivõimelised.

ESMAKLASSILINE VÄLJAÕPE JA HEA MAINE

Võrdlust Euroopa standardiga, mida kujundatakse peamiselt Inglismaal, Prantsusmaal, Iirimaal ja Luksemburgis, ei pea Saksa animafilm enam häbenema. Peale selle on Saksamaal antaval haridusel suurepärane maine. Kasseli kunstikõrgkool avas animafilmi eriala juba 1979. Seal asusid õppima vennad Christoph ja Wolfgang Lauenstein, kelle nukufilm „Balance“ (Tasakaal) (1989) tõi siiamaale oma žanri esimese Oscari animeeritud lühifilmi kategoorias. Konrad Wolfi filmiülikool Babelsbergis avas 1984 animafilmi õppeharu; Darmstadti ja Kölni kunstikõrgkoolid teevad panuse interdistsiplinaarsele vahetusele. Ludwigsburgis asuvas Baden-Württembergi filmiakadeemias on olnud alates selle asutamisest 1991. aastal animafilmi osakond, mis on tugeva rahvusvahelise suunitlusega.

Kõrgkoolifilmid on suurepärased visiitkaardid. Kuid riigis, kus toodetakse aastas kaks-kolm täispikka animafilmi, ei taga need kuldset tulevikku. USA-s ja Prantsusmaal seevastu on Saksa talendid väga nõutud, eriti kui arvestada, et nad valdavad paljusid tehnikaid: spekter ulatub arvutianimatsioonist siluettfilmide, lamenukufilmi ja liivaanimatsioonini. Klotsifilmil on koguni oma festival, kus kasutatakse Lego klotse.

SUHTELINE MONOKULTUUR

Kui keegi soovib Saksamaal animafilmi teha, pole tal vaja mitte ainult fantaasiat, vaid ka kannatlikkust ja usaldusväärseid partnereid. Televisioon ei paku peaaegu üldse saateaega. Isegi avalik-õiguslikus lastekanalis KiKA on kodumaiste filmide ja seriaalide osakaal väga väike. Kohalikke talente aitaks kodus hoida ja tugevama infrastruktuuri luua Prantsusmaaga sarnane kvoot, mis määraks kindlaks, kui suur peab olema Saksa animafilmide osakaal televisioonis. Kutseühendus AG Animationsfilm peab siin ära tegema raske lobitöö. Televisiooni peamine funktsioon oli veel paar aastat tagasi kaubamärkide loomine, mis jõuaksid ka kinolinale.

Selle süsteemi pärand on suhteline monokultuur. „Täiskasvanutele mõeldud animafilmi väntamine Saksamaal on ilmselt ikka veel kindel tee hävingusse,“ arvab filmikriitik Lars Penning. „Klassikaline muster on selline: edukas lasteraamat, telesari või klipid, mängufilm, järg.“ See toimib paljude Rothkirchi filmidega, muud näited on „Ritter Trenk“ (Rüütel Trenk) (Anthony Power, 2015) ja „Der kleine Rabe Socke“ (Väike ronk Sokk) (Ute von Münchow-Pohl, 2012). Algupärase ainese suhtes valitseb toetusi määravates komisjonides ja produktsioonifirmades suur skepsis, eriti kui sellised filmid nagu „Ülelendaja“ ka lastelt midagi nõuavad: neis ei edendata mitte ainult selliseid voorusi nagu sõprus ja sallivus, vaid tagasi ei kohkuta ka elus ette tulevate raskuste ees. „Ainese väljatöötamise käigus,“ räägib režissöör Reza Memari, „vaatasid kõik meid nagu hulle. Paljud, kes meile ära ütlesid, soovitasid meil materjalist kõigepealt lasteraamatu kirjutada.“

RAHVUSVAHELISTUMINE KUI VÕIMALUS

Saksa animafilmi tulevik ei saa aga pikemas perspektiivis stereotüüpideks taandada. Üks võimalus on rahvusvahelistumine. Olulisimaid kunstilisi impulsse on see saanud viimastel aastatel migrantidelt, nagu Ali Samadi Ahadi, kelle „The Green Wave“ aastast 2011 ühendab joonisfilmi tehnikas lõike ja Iraani rohelise revolutsiooni dokumentaalkaadreid. Äsja nautis Cannes’i rahvusvahelisel filmifestivalil suurt edu Berliinis elava iraanlase Ali Soozandehi „Teheran Tabu“. Tema filmi ei oleks mitte kunagi saanud filmida tegelikes sündmuskohtades, sest ta ületas seksi, korruptsiooni ja prostitutsiooni kujutamisega islami pildikeeldu. Tulevik seisneb ka individuaalsete käekirjade võimaldamises. Katrin Rothe „1917 – Der wahre Oktober“ (1917 – tõeline oktoober) võib saada pöördepunktiks. Rothe käsitleb viit kunstnikku, kellest said oktoobrirevolutsiooni kroonikud, vanamoodsate, ajastu kunstiga seotud tehnikatega. Lisaks lahendab ta dokumentaalfilmi pildivähesuse probleemi ja jutustab ajalugu täiesti uutmoodi. Kas selle kunstivormi olemus ei seisnegi mitte maailma kujutamises teistmoodi ja subjektiivselt?

 


 

 

Top