Kultuuripärand
Kuidas see tekib ja mida tähendab

Veneetsia laguuniäärne vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on populaarne külastuskoht.
Veneetsia laguuniäärne vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on populaarne külastuskoht. Kuid turism põhjustab linnale ka kannatusi. | Foto (fragment): © Adobe

Mis see kultuuripärand õieti on? Kuidas see meie kultuuri muudab? Ja miks me seda üldse hoiame? Olulisimad küsimused, kiired vastused.

Von Nadine Berghausen

MIS ON KULTUURIPÄRAND?

Tuntud ehitised, nagu Würzburgi residents, aga ka vähem tuntud kohad, ainulaadsed loodusnähtused ning kultuuritraditsioonid ja -tavad väärivad UNESCO arvates kaitset ja väärtustamist. Seetõttu annab ÜRO eriorganisatsioon UNESCO valitud kultuuriobjektidele, mis vastavad teatud standarditele, kultuuripärandi tiitli. Selle eesmärk on ühest küljest inimkonna kultuurilise mitmekesisuse kaitsmine. Teisalt peab kultuuripärand edendama rahu ja rahvastevahelist mõistmist. Riigid ja piirkonnad saavad end oma kultuuripärandiga reklaamida ja turismile hoogu anda. Samas kohustuvad nad kultuuriväärtusi hoidma – seega on kultuuripärand ka kultuuripoliitika vahend.
UNESCO maailmapärand 1981. aastast: Würzburgi residents
UNESCO maailmapärand 1981. aastast: Würzburgi residents | Foto (fragment): Karl-Josef Hildenbrand © picture alliance / dpa
Kultuuripärandi mõiste on aastate jooksul avardunud. Kuna enamik nimistus olevaid kultuuripärandi objekte asub Euroopas ja UNESCO soovis luua tasakaalu, võeti 2003. aastal kasutusele vaimse kultuuripärandi kategooria. Siia kuuluvad elus hoitavad traditsioonid, nagu karneval või töölislaulude laulmine, mis ei ole enamasti seotud riigipiiridega. Peale selle on UNESCO hakanud viimasel ajal väärtustama ka nooremaid kultuurivorme, nagu poetry slam. Muidugi on lisaks ametlikult tunnustatud kultuuripärandile ka kohti, mis ei ole kantud kultuuripärandi nimistusse, kuid mida inimesed näevad ja kaitsevad kultuuripärandina, näiteks Freiburgi Münsteri katedraal.

KELLELE KUULUB KULTUURIPÄRAND?

Kultuuripärandi all mõeldakse sageli universaalset kultuuriväärtust, mis kuulub kogu inimkonnale. Siiski on sellel enamasti konkreetne omanik, eriti esemete ja hoonete puhul. Enamasti. Sest ikka ja jälle tekib vaidlusi selle üle, kes on kultuuripärandi õiguslik omanik. Omandidebatid puhkevad tihtipeale näiteks selliste objektide üle, mis on sattunud Euroopa muuseumidesse väljastpoolt Euroopat. Üks ere näide on Egiptuse kuninganna Nofretete büst Berliini muuseumisaarel. Juriidiliselt kuulub see Saksamaale, kuid ka Egiptus peab end selle omanikuks. Nüüd võib argumenteerida, et kuninganna büst muutus kultuuripärandiks alles tänu Berliini muuseumis esitlemisele ja oli varem lihtsalt üks arheoloogiline objekt paljude hulgast. Egiptus näeb seda teisiti ja ütleb, et oluline on kunstiteose päritolu.
Berliinis asuv Nofretete büst kuulub juriidiliselt Saksamaale, kuid ka Egiptus peab seda enda omaks.
Berliinis asuv Nofretete büst kuulub juriidiliselt Saksamaale, kuid ka Egiptus peab seda enda omaks. | Foto (fragment): Eventpress Herrmann © picture alliance
Hoopis teine lugu on vaimse kultuuripärandiga. Tavaliselt siin omandiküsimust ei teki, sest kes ikka hakkaks nõudma endale traditsiooni elus hoidmise õigust? Tavaliselt on siin seetõttu ka keerulisem määrata seda, kes kultuuripärandi hoidmise eest vastutab.

MILLAL TEKKIS KULTUURIPÄRANDI IDEE?

Kui maailmaime mõiste võeti kasutusele juba antiikajal, kerkis kultuuriväärtuse idee üles alles Prantsuse revolutsiooni ajal. Prantslaste teadvuse jaoks oluliste kunstiteoste kaitsmiseks loodi arhiive ja muuseume. Sellest mõttest innustatuna asutati näiteks Pariisis Louvre ning rahvusmuuseume kogu Euroopas, muu hulgas Prado Madridis ja National Gallery Londonis. Umbes samal ajal idanes Euroopas ka teine „projekt“, mälestised, sest riigid hakkasid rahvuslike aarete säilitamist ja hooldamist tähtsaks pidama. Pärast kaht maailmasõda muutus kultuuriväärtuse kaitsmise parandamine veel olulisemaks. 1954. aastal võeti vastu Haagi konventsioon kultuuriväärtuste kaitse kohta relvakonflikti korral, mis erinevalt riigi tasandil korraldatud mälestistekaitsest pidi reageerima riikidevahelise instantsina sõdade laastamistööle. Haagi konventsiooni kohaselt puudutab olulise kultuuripärandi kahjustamine kogu inimkonda ning sellist kultuuripärandit tuleb kaitsta rahvusvaheliselt. Sellel ideel põhineb ka 1975. aasta maailmapärandi konventsioon, mille allkirjastamisel sündis praegune maailmapärandi nimekiri.

MIS ON KULTUURIPÄRANDI ÜLESANNE?

UNESCO kultuuripärandi tiitel aitab riikidel ja linnadel oma kultuuriväärtusi paremini reklaamida ja turundada, sest reeglina tekitavad sellise tiitliga kohad turistide hulgas suuremat huvi. Lisaks atraktiivsusele on eelkõige oluline kultuuriajalooline mõõde – kultuuripärandit näevad nii turistid kui ka kohalikud õppeobjektina. Paljude inimeste jaoks aitab identiteeti luua teadmine, et kodulinnas on kultuuriväärtusi. Nii näiteks on 1993. aastal Bosnia sõjas hävitatud Stari Mosti sild mitmerahvuselise elanikkonna identiteedi sümbol.
Brasiilia traditsiooniline sambaringtants samba de roda kuulub alates 2005. aastast UNESCO vaimse kultuuripärandi hulka.
Brasiilia traditsiooniline sambaringtants samba de roda kuulub alates 2005. aastast UNESCO vaimse kultuuripärandi hulka. | Foto: (fragment) © Rosino (https://www.flickr.com/photos/rosino/6244051631) / CC BY-SA 2.0 (https://creativecommons.org/licenses/by-sa/2.0/de/)
Kultuuripärand aitab ühiskonnal teadvustada, kes ta on, milline on tema ajalugu ja kui mitmekesine on tema kultuur. Ka vaimne kultuuripärand mängib siin olulist rolli, sest seda kogetakse igapäevaelus, näiteks karnevalidel, guljašši valmistamisel või lastele muinasjuttude rääkimisel.

MILLISEID KONFLIKTE PEIDAB ENDAS KULTUURIPÄRAND?

Just seetõttu, et kultuuripärandil on identiteeti toetav mõõde, võib seda kasutada ka hävitamiseks – sellest saab poliitilistes konfliktides ründeobjekt, mille hävitamisega soovitakse kahjustada elanike identiteeti, nagu seda tehti näiteks antiikse oaaslinna Palmyra laastamisega Süürias. Peale selle võib maailma kultuuripärandiks saamine põhjustada ka poliitilisi pingeid. Palestiina Hebroni vanalinna kandmine UNESCO maailmapärandi nimekirja tekitas Iisraelis viha. Mitte kohast, vaid tiitlist sai poliitikaobjekt.
Lascaux’ varapaleoliitikumi maalingutest tuli valmistada koopiad, sest külastajatevoog ähvardas need hävitada.
Lascaux’ varapaleoliitikumi maalingutest tuli valmistada koopiad, sest külastajatevoog ähvardas need hävitada. | Foto (fragment): Jean Bernard © picture alliance / Leemage
Teine probleem on turism: mõned kohad on nii populaarsed, et massiturism seab koguni nende mälestiste säilimise ohtu. Nii juhtus Prantsusmaal Lauscaux’s. Koopamaalingutest tuli valmistada koopiad, sest külastajate tulv ähvardas varapaleoliitikumiaegsed freskod hävitada. Juba niigi populaarsed külastuspaigad, näiteks Veneetsia kannatavad suure külastajatearvu all, mida maailma kultuuripärandi tiitel veel rohkem suurendab. Ikka ja jälle võib lugeda, kuidas kultuuripärandit ähvardab musealiseerumine. Sellele soovib UNESCO vastu astuda. Positiivne näide on siin eelkõige vaimne kultuuripärand, sest see on argitoimetuste või tähtpäevade tähistamise näol inimeste igapäevaelu osa, mida arendatakse sel viisil edasi.

KAS KULTUURIPÄRAND MEENUTAB KA AJALOO TUMEDAID PEATÜKKE?

UNESCO ei välista nimekirjas ka sellist kultuuripärandit, mis on seotud ajaloo tumedate peatükkidega. Konkreetsed näited on Genbaku rahumemoriaal Jaapanis Hiroshima linnas, vanglasaar Robben Island Lõuna-Aafrikas, Auschwitzi koonduslaager Saksamaal ja muud fašistliku diktatuuriga seotud paigad Euroopas. Neid kaitstakse eelkõige mälestuspaikadena ja hoiatusena tulevastele põlvkondadele. 

Top