Nahaufnahme 2016
Piiri eri palged

Põhja-Eestis, Euroopa Liidu idapiiril, võtsid prantslasest konseptuaalkunstnik Camille Laurelli ja sakslasest fotograaf Louisa Marie Summer ette piirilkõnni – kumbki omamoodi. Tallinna Fotomuuseumi näitus esitleb mõlema nägemusi.

Piiril kõndimine tekitab isegi rahuajal veidi ärevust: tekib rõhuv küsimus, mis on oma ja mis võõras – see mida tahaks välistada, kuid mis võib soodsa juhuse tekkides ähvardada või koguni rünnata. Pikemat aega Eestis töötanud kontseptsioonikunstnik Camille Laurelli ja peamiselt Münchenis ja New Yorgis tegutsev Saksa fotograaf Louisa Marie Summer käsitlesid Prantsuse Instituudi ja Goethe Instituudi palvel Eesti piire. Nad uurisid Tallinna ja läksid Ida-Virumaale Narvasse, kus lasid end inspireerida sealsest piiriregioonist. Tulemusi võib praegu näha Tallinna Fotomuuseumis avatud näitusel „Piirilkõnnid“.

lahtised haavad ida-virumaal

Ka Lääne-Euroopas teatakse ju, et Ida-Virumaale minek tähendab minemist kohta, kus Vene ja Euroopa vaheline pinge on alates Krimmi annekteerimisest pidevalt kasvanud ning saab hoogu juurde pea iga päev esinevatest väiksematest piiriintsidentidest. Kohta, kus vähemalt 1994. aastast on hõõgunud Eesti-sisene konflikt. Ja asjaolu, et president Kersti Kaljulaid tegi esimese töövisiidi just sellesse riigita inimeste piirkonda, näib olevat esimene oluline signaal tema ametiaja kohta, mis on siiani olnud programmiliselt ebaselge.

Lääneeurooplase jaoks pole sellesse konfliktiruumi minek ja sealt sellise pildimaterjali ammutamine, mis ei mõjuks kohalikule publikule ei labaselt ega solvavalt, just igapäevane tegevus. Laurelli lähenemine on selles osas diplomaatiliselt väga sobiv: kunstnik klõpsib turisti kombel telefonikaameraga pilte ja paneb üksikutest fotodest kokku mitmevaatelised postkaardid, millel tervitab kõige odavama fondiga kaarjas kohanimi. See on puhas iroonia: „Need on sihilikult halvad ja halvas vormis esitletud fotod, mis on tehtud halbade või täpsemalt öeldes mitteprofessionaalsete vahenditega,“ selgitab Laurelli. Kuigi postkaart peaks ju alati sümboliseerima vastavat reisi sihtkohta, puhkusekohta, on ta oma vormi tõttu juba ammu igasuguse ainulaadsuse kaotanud.

Postkaart jääb mittekohustuslikuks tervituseks. Ning Laurelli tööd ei loo hoolimata juhuslikult sekka puistatud turismimotiividest oma tekkekohaga rohkem visuaalset sidet kui On Kawara kuupäevapildid. Kas piir, mida näituse pealkirjast lähtuvalt motiivina ootaks, on vaid projektsioon? Vaataja ootuse on Laurelli ju täitnud vaid kahel silte kujutaval pildil. Summeri lähenemine loob sellele terava kontrasti. „Mõnikord läks teema minu jaoks liiga poliitiliseks,“ ütleb ta.

Puuduv lähedus

 Osa fotoseeriast, näiteks fotod piirivalvest ja õhuruumi sõjalisest turvamisest, jättis ta seetõttu praeguselt väikeselt näituselt välja ja otsustas eelkõige portreede, väga vahetute vaadete kasuks. „Teise inimese näos puuduv lähedus,“ on see, mida võiks Leedu filosoofi Emmanuel Levina arvates „lõpmatusega“ võrdsustada. Lõpmatuse kontekstis on piiridest rääkimine muidugi mõttetu.

Summeri piltidelt, mis on tehtud lugupidamist üles näitavast lähedusest, võib välja lugeda tema vastas olijate elulood, mis keelebarjääri tõttu jäävad rääkimata. Teistel fotodel näitab fotograaf inimesi aga nende oma keskkonnas, mis küll ei rõhuta piirkonnas valitsevat vaesust, aga ka ei varja seda. Mõnel fotol vaatab Summer pealt, kuidas pildistatav ise pildi lavastab, poseerides Narva sillapea pärast toimunud lahingu veteranina või koguni nõukogu sõjaväemiilitsa vormis. Provokatsioon? Kõigest mäng liigagi mõistetava tundlikkusega? Pigem mitte. Ning kui jah, siis vaid kavala tagamõttega – sest suveniirimüüja Janek, kes siin julge naeratuse, šiki vormimütsi ja isekeeratud sigaretiga selles vihatud vormis poseerib, on eestlane, elab Tallinnas ja müüb oma nõukogude meeneid eelkõige lääne turistidele ja Tallinna elanikele.

Camille Laurelli, Louisa Marie Summer: Piirilkõnnid / Border Walks, Tallinna Fotomuuseum, kuni 11.12.2016