kulturweit
kultur(weit)blick
Pärast oma kultuurivabatahtliku tööd Goethe Instituudis Eestis näen nii mõndagi teisiti, justkui selgemalt – aga mitte ainult sellepärast, et mul on prillid.
„Vaadates asju läbi kogemuse prillide, näed sa palju selgemini.“ See Norra kirjaniku Henrik Johan Ibseni tsitaat kirjeldab täpselt seda, milline on siiani olnud minu kultuurivabatahtliku töö Goethe Instituudis Eestis. Sest see töö ei põhine teoorial, vaid kogemustel, kohtumistel, praktikal. Ma ei taha küll väita, et minust on saanud teine inimene, küll aga seda, et näen paljusid asju nüüd nagu läbi teiste prillide.
Kui prillidest rääkida, siis hiljuti juhtusin ostukeskuses pealt kuulama, kuidas üks mees soovis osta vahetatavate klaasidega spordiprille. Müüja selgitas, et iga klaas päris iga spordiala jaoks ei sobi. Näiteks kasutavad jalgratturid kontrasti tugevdava filtriga oranži värvi klaase, sest pinnase ebatasasusi on vaja näha ka halbades valgustingimustes. Polarisatsioonifiltriga sinakaid klaase kasutatakse aga lumelt või veelt peegelduva tugeva valguse korral. Iga valguse jaoks on oma klaasid ja filtrid.
Kas minu kultuurivabatahtliku tööga pole mitte sama? Kas ka mina ei pea oma töös pidevalt prilliklaase vahetama? Oot-oot, aga kas filtrid pole mitte halvad? Kas nad ei piira väljavaadet ja ei moonda tegelikkust? Jah ja ei, sest ilma filtriteta koormaks keskkond ja selle mõjud meid lootusetult üle. Sellest vaatenurgast on hea, et meie meeleorganid filtreerida oskavad. Loomulikult võib sellel olla ka negatiivseid mõjusid, eriti kui me ei teadvusta, et tajume kõike läbi subjektiivse filtri. Kui aga oleme valmis panema sarnaselt sportimisele ka elus ette uusi prilliklaase, on filtritest tõenäoliselt rohkem kasu kui kahju.
Kui Tallinnasse tulin, ei tekkinud mul tunnet, nagu oleksin tee peal prillid kaotanud ega saaks enam hakkama. Selle põhjus oli ilmselt see, et Eesti ja Saksamaa vahel on vähe kultuurilisi erinevusi. Kuid siiski oli mul algul tunne, et mõned kontuurid minu uues keskkonnas on hägused. Justkui oleks prilliklaaside tugevus muutunud. Korraga tuli leida harmoonia harjumatu põhjamaise külmuse ning korterikaaslaste hispaania ja itaalia temperamendi, korraarmastuse ja kaoseteooria vahel. Mida oli selles head? Tänu esialgsele ebaselgusele olin maailma suhtes avatum. Selgemate kontuuride nägemiseks pidin asju lähemalt uurima, täpsemalt vaatama, küsima. Ja korraga märkasin, et igal sammul, igas linnaosas ja igas olukorras on inimesi, kes ulatasid mulle uute filtritega prilliklaase.
On rohelist värvi klaase, millel on niinimetatud kultuuriasutuse filter. See ei võimaldanud mulle mitte ainult põnevaid sissevaateid kultuuritöösse, vaid ma tutvusin ka linna ja kultuuriga, mõnikord mitte just igapäevaste ülesannete täitmisel (mis viisid mind Eesti ehituskaupluste sügavustesse), kuid peamiselt läbi kultuuriürituste. Ja sinist värvi klaase, mis minu jaoks tähendavad isiklikku Eesti-filtrit. Alustades keelekursusest, kus elati ikka jälle avameelselt välja Eesti ja Läti vahelist sõbralikku rivaalitsemist, kuni supermarketi kassapidajani, kes ei tervitanud oma kliente mitte ainult terega, vaid pookis sellele iga kord ehedas Põhja-Ameerika (kuid Eesti jaoks mitte nii omases) stiilis külge ka sõbraliku küsimuse „Kuidas läheb?“. Kui ma oma puudulikust keeleoskusest tulenevalt lihtsuse huvides „Hästi“ vastasin, vaatas ta mind imestunult ja küsis, kas mulle tehti täna abieluettepanek või sain hoopis lahutuse kätte. Minu jahmunud pilgu ja täpsustava küsimuse peale selgitas ta mulle, et Eestis vastatakse sellele küsimusele tavaliselt sõnaga „normaalselt“. Ta oli arvanud, et kui mul „nii hästi“ läheb, on ilmselt midagi erakordset juhtunud. Sellised väikesed filtrid on mul ikka ja jälle aidanud kultuurilisi „pinnakonarusi“ näha ning seetõttu vähem fopaasid teha.
Kõige sagedamini nägin asju aga läbi kirjude klaaside. Need panin ma endale ette siis, kui puutusin kokku eri kultuuritausta ja elukogemusega inimestega. Olgu poodiumiarutelul ja sellele järgneval vestlusel itaallase, soomlase ja hispaanlasega, kus rääkisime Eesti poliitikutest ja võrdlesime neid oma riikide poliitikutega, ning mille käigus jõudsime selliste teemadeni nagu kodanikupalk. Või ühisel jõulupeol teiste Eestis elavate välismaalastega, kus räägiti palju kodumaast, perest, traditsioonidest ja läbielatust. Kõikjal jagati nii ühiseid kui ka lahknevaid vaatepunkte ja mõtteviise. Mis on nende prilliklaaside juures kõige ilusam? Me kujundame need koos ega lisa neile teiste poolt juba loodud filtreid. Ja võib-olla aitavad just need prilliklaasid tajuda paremini tänapäeva maailma üha kiiremini muutuvaid valgusolusid.
Kas see polegi mitte rahvusvahelise kultuuritöö eesmärk? Inimeste kokkuviimine ning rikastava ja inimestevahelise suhtluse võimaldamine? Vähemalt sellisena olen mina seda siin ikka ja jälle kogenud. Ükskõik, kas Goethe Instituudis töötades, oma korteris koos korterikaaslastega või igapäevaelus. Ikka ja jälle toimus kohtumisi, kus ei ole enam mind ja sind, lähedast ja kauget, vaid on meie ja siin. Mul on hea meel kõigi inimeste üle, kellega tuttavaks sain ja kes aitasid mul piirjooni teravdada ja filtreid avardada. See on hindamatu!
Välismaal toimuvad vahetusprogrammid on tihtipeale nagu mikrokosmos, kus juhtub palju sellist, mida on väljaspool olijatele raske seletada. Lugude ja piltide kaudu võime küll üritada elamusi ja võib-olla nende põhiolemust edasi anda. Tegelikke mõõtmeid saab aga kogeda ainult oma nahal. Seetõttu on raske öelda, kas ja mida see muutis. Igal juhul olen õnnelik ja tänulik võimalusele kogeda uusi muljeid ning paljude kogemuste ja prilliklaaside võrra rikkamaks saada.
