Programmi kulturweit raames on Tallinnas veel kaks vabatahtlikku. Anna Klostermann ja Thekla Funke tulid siia samuti septembris 2017 ja läbivad Eestis oma 12 kuu pikkuse vabatahtlikuteenistuse. Anna ja Thekla räägivad oma muljetest ja kogemustest Tallinna Saksa Gümnaasiumis ja Kadrioru Saksa Gümnaasiumis.
Millised on teie elamused mõni kuu pärast siiatulekut? Kas olete kogenud midagi uut? Kas teil on tunne, et olete muutunud?
Thekla: Uusi kogemusi olen kindlasti saanud. Aga ma arvan, et meie jaoks ei muutunud väga palju. Ilmselt seetõttu, et oleme endiselt Euroopas, läänelikus keskkonnas ja riigis, mille kultuur on meie omale väga sarnane. Seetõttu ei näe me kindlasti nii palju muutusi, kui oleksime näinud näiteks mõnes Aasia riigis.
Anna: Mina olen kindlasti saanud uusi kogemusi, kasvõi näiteks esimest korda üksi elamine ja perest nii kaua eemal olemine. Ma arvan küll, et oleme muutunud. Isegi kui me seda praegu ei teadvusta, vaid märkame seda võib-olla alles siis, kui Saksamaale tagasi läheme.
Thekla: Mina tegelikult nii ei ütleks. Võib-olla seetõttu, et see pole mu esimene välismaa-kogemus. Tõenäoliselt muudaks see mind muidu rohkem, aga sellegipoolest on see tore kogemus ja mul on hea meel, et saan selles osaleda.
Kas teie seisukoht mõnes asjas on muutunud?
Thekla: Mina näen küll mõnda asja teisiti. Elan koos grusiini ja mehhiko juurtega ameeriklasega. Juba see, et meil on erinev kultuuritaust ja väga erinev elukogemus, muudab minu arusaamu.
Anna: Mina ütleksin ka, et näen nüüd mõnda asja teisiti. Võib-olla tuleb see rahvusvahelisest keskkonnast, kus ma nüüd elan, aga kindlasti mitte ainult. Ma arvan, et mida rohkem sul on kontakte eri riikidest pärit inimestega, seda rohkem sa muutud.
Thekla: Mõnikord taban end sellelt, et kasutan Eestist rääkides meie-vormi. Ma ei ütle, et olen hakanud eestlase moodi mõtlema, aga teatud asjad panevad mind juba teatud viisil käituma. Näiteks kui keegi ütleb, et Eesti on Ida-Euroopas. Siis parandan ma automaatselt, et Eesti on Põhja-Euroopas. Enne siiatulekut poleks ma seda tõenäoliselt teinud.
© privat
Kas on asju, mis teile näiteks koolis kohe silma torkasid, sest need erinevad Saksamaast?
Anna: Minu meelest on koolitunnid väga vaiksed ja rahulikud. Ja tundides ei tõsteta peaaegu üldse kätt. Mõnikord istub sinu ees terve klass, vaatab sulle otsa ega ütle midagi. Ilmselgelt on mõnikord tegemist keelebarjääriga, aga ikkagi on see alati veidi kummaline. Aga praeguseks oleme ilmselt mõlemad selliste asjadega harjunud või nendega vähemalt leppinud.
Thekla: Mina ütleksin, et oleneb koolist ja klassist. Meil on ka lärmakaid tunde, kus mõnikord kõik läbisegi räägivad. Teisiti on ka see, et õpetajaid ei kutsuta härradeks ja prouadeks, vaid õpetajaks koos eesnimega.
Kas teile on siit seoses kultuurivahetusega midagi eriti eredalt meelde jäänud?
Thekla: Õpetajate päev. Minu jaoks oli uus kogemus see, et õpilased avaldavad austust õpetajate tööle. Sellel päeval annavad kaheteistkümnendate klasside õpilased tunde kõigile teistele klassidele ja viiendate klasside õpilased näiteks vanematele klassidele. Sellel päeval korraldatakse mänge ja aulas on pidulik üritus, kus õpilased esinevad õpetajatele. See on tõeliselt lahe asi! Minu teada Saksamaal midagi sellist ei ole.
Anna: Või rebaste nädal. See on nagu teemanädal, kus kaheteistkümnendad klassid saavad otsustada, mida kümnendad klassid selga peavad panema. Päris naljakas on klassi ees seista, kui näiteks kõigil poistel on kleidid seljas. Lisaks peavad õpilased sellises riietuses ülesandeid täitma. Näiteks on koridori pandud üles juhised ning kümnendikud peavad ennast koridoris keerutama või kükke tegema – seda on päris lõbus vaadata.
Kas on asju, millest te endiselt hästi aru ei saa?
Thekla: Mõnikord toimub koolis küll asju, mis minus segadust tekitavad. Näiteks varsti tähistatakse koolisisest lipupäeva. Siis räägitakse eesti keele tunnis Eesti ja Saksa lippudest, kirjutatakse luuletusi, dekoreeritakse uksed ja aulas toimub aktus. Mul on tunne, et siin on koolides selliseid tähtpäevi palju rohkem kui näiteks Saksamaal.
Anna: Minu jaoks on raske ka eestlastega tööväliselt suhelda. Nad on küll kõik väga sõbralikud ja abivalmid, aga selleks, et kellegagi päriselt sõbraks saada, kulub väga palju aega. Kindlasti kauem kui paljudes teistes riikides. Aga meil on veel mõni kuu aega.
Intervjueeris Laura Gräf.
