Kes õpib saksa keelet? Väljakutsed saksa keelele kui võõrkeelele ja saksa keelele kui teisele keelele
Saksa keele õpetamise uued eesmärgid

Viimastel aastatel on keelte omandamisel muutunud nii sotsiaalmajanduslikud tingmused kui ka õppijate individuaalsed põhjused ja eesmärgid. See mõjutab märkimisväärselt saksa keele kui võõrkeele ja saksa keele kui teise keele õpetamist. Milliste väljakutsetega seisavad seejuures silmitsi õpetajad? 

Väljaspool koolielu õpitakse saksa keelt tänapäeval veel vaid harva huvist saksa kirjanduse ja kultuuri vastu. Saksa keele omandamine on pigem seotud majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete huvidega. Saksa keele kui võõrkeele ja saksa keele kui teise keele õppimisel on lisaks individuaalsetele eesmärkidele otsustavateks teguriteks inimeste mobiilsus, erialane kvalifikatsioon või siis seadusjärgsed ettekirjutused. Muutunud motivatsioon on seotud selliste aspektidega nagu töö, õpingud, perekonna kokkuviimine või kodakondsuse saamine.

Need tegurid mõjutavad osalisi põhjalikult. Selle tulemusena peavad saksa keele kui võõrkeele ja saksa keele kui teise keele õpetajad või keelekursuste pakkujad nagu Goethe Instituut oma äraproovitud üldised keelelised õpieesmärgid, aga ka oma õppetöö ülesehituse ning kursuste ja eksamite formaadid uutmoodi välja töötama. Välja tuleb töötada uued õppetöö ja keele omandamise kontseptsioonid (neid juba ka töötatakse välja). Need peavad adekvaatselt katma sihtrühma õppijaid ja nende konkreetseid õpieesmärke. Need peavad olema praktilised, ära kasutama inimeste seniseid kogemusi keelte omandamisel või siis tuleb sellised kogemused alles luua. Need peavad peegeldama saksa keele õppimise põhjuseid ja motiive.

Saksa keel koolis – või siis ka mitte

Endiselt õpitakse saksa keelt enamasti koolis. Seal, kus saksa keel on kooli õppekavas esimese, teise või kolmanda võõrkeelena kohustuslik või valikaine, on õppijate arvud endiselt suured. Näiteks Kamerunis õppis 2010. aastal umbes 202 000-st saksa keele õppijast rohkem kui 200 000 seda keelt keskkoolis. India näitel võib näha, kui raske võib olla, vaatamata olulisele toetamisele, saksa keele sisseviimine kooli õppekavasse. Spetsiifilised toetusprogrammid, eelkõige initsiatiiv „Koolid – tuleviku partnerid“ („Schulen: Partner der Zukunft“ / PASCH), toetavad koolis saksa keele õppe edasist arengut.

Teistes regioonides on aga saksa keele roll koolis peaaegu olematu. Näiteks väheneb väga kiirelt saksa keele tähtsus Skandinaavia riikides (välja arvatud Taanis). Seal, kus vähendatakse õppekavades võõrkeelte arvu, võidab saksa keele kadumisest inglise keel. Tagajärjed võivad olla dramaatilised: halvimal juhul lõpetatakse täielikult saksa keele kui võõrkeele õpetajate väljaõpe ning neis maades suletakse germanistika teaduskonnad.

Sedalaadi vastandlikud arengud muudavad regionaalsed või riigispetsiifilised kontseptsioonid, mis on mõeldud saksa keele õppe toetamiseks, aina olulisemaks. Välismaises keelepoliitikas peab õpetajate keeleline ja metoodilis-didaktiline välja- ja täiendõpe jääma keskseks teemaks. Ja seda tuleb laiendada – iseäranis saksa keele kui võõrkeele sisseviimisega regioonides, kus siiani on saksa keelt õpetatud vähe.

Teaduse, õpingute – ja elukutse jaoks

Kogu maailmas kasvab huvi õpingute vastu Saksamaal. Seetõttu kasvab ka riikides, kus õppekavades puudub saksa keel, aina enam nõudlus saksa keele kursuste järele, mis valmistavad inimesi ette õpinguteks Saksamaal. Samuti suureneb nõudlus vajalike keeletõendite järgi. Oma kõrghetke naudivad Goethe Instituudi eksamid või ka kõrgkooli pääsemiseks vajalikud TestDaF-eksamid ning koos sellega ka õppimine eksamiteks.

Seejuures tekivad täiesti uued keelenõuded. Ingliskeelsete õpingute korral pole näiteks saksa keele oskus õppima asumiseks Saksa õppeasutustes kohati enam eeltingimuseks. Igapäevaelus ja akadeemilises elus osalemiseks on saksa keele oskus siiski endiselt vajalik. Tekib uus igapäevaste ja oskuskeelte konglomeraat, kus nõutud on suhtlusoskused erinevates keeltes.

Ka saksa kõrgkkooliprojektide raames välismaal tekivad uued keelelised konstellatsioonid. Õpingute, teaduse ja elukutse jaoks on saksa keel sageli vaid üks keeltest paljude teiste seas. Koos inglise keele ja vastava maa riigi- või kohaliku keelega tekivad seejuures mitmekeelsed õppimis- ja kasutamisseosed, mis kujutavad endast täiesti erilisi keelepedagoogilisi väljakutseid ja pakuvad samas uusi võimalusi. Mitmekeelsus teaduse kontekstis annab vastavatele keeltele täiesti kindlad funktsioonid kindlates valdkondades nagu igapäevaelu, õpingud, teadus või elukutse. Just nendele funktsioonidele peavad olema suunatud õppekontseptsioonid ja nende sisu.

Migratsiooni kontekstis on saksa keele oskus peamiseks eelduseks. Kuid üha enam vajavad sisserändajad ka valdkonnaspetsiifilisi keelelisi oskusi. See puudutab eriti hooldus- ja tervishoiuteenuseid ning tehniliste elukutsete valdkondi, kus erialase tööjõu puudus on viimastel aastatel viinud sisserände toetamiseni. Lisaks üldisele heale keeleoskusele tuleb omandada ka laiaulatuslik erialane keeleoskus. Kuid vahendada tuleb ka kultuurieluga seotud saksa keelt.

Väljakutsed saksa keele õppele

Muutunud raamtingimused muudavad nõudeid saksa keele õppele ühteviisi nii välismaal kui ka Saksamaal. Keelekursused peavad muuhulgas arvestama sellega, et saksa keel tuleb väga lühikese ajaga õppida ära just nendes riikides, kus saksa keel ei kuulu kooli õppekavasse: sageli on õpilastele antud vaid üks aasta, et jõuda nulltasemelt B2 või C1 tasemele.

Arvestada tuleb samuti sellega, et saksa keele õppijatel võib keele omandamisel olla täiesti erinev hoiak. Kui esimene keeleõppe või lausa esimene formaalne hariduskogemus saadakse saksa keele kui võõrkeele või saksa keele kui teise keele õppega, siis seda koos „õppima õppimisega“ ja kirjakeele oskuste omandamisega. Teistel juhtudel on see suunatud inimestele, kes on juba õppinud inglise keelt või ka varem juba kahte või kolme teist võõrkeelt. Neid oskusi ja õppijate kogemusi tasub kasutada.

Arengumaades või sellistes riikides nagu Hiina või Brasiilia, kus inimesed elavad sageli kaugel kohtadest, kus saksa keelt pakutakse mainimisväärses ulatuses ja piisava kvaliteediga, muutuvad uued, internetipõhised õppevormid tähtsamaks ja need võivad vahel olla isegi ainsaks võimaluseks saksa keele õppimisel.

Muudel juhtudel muudab keele omandamise fokusseerimine aina konkreetsematele väljaõppe ja elukutse eesmärkidele oskuskeeled õpingute oluliseks osaks ja seda sageli madalal vilumuste tasemel.

Üha enam toimub keele omandamine raskesti juhitavas mitteformaalsete ja õppetunni kaudu toetavate protsesside koosmõjus: saksa keele õppijad on sageli juba kogenud keeleõppe erinevaid vorme. Kasvava mobiilsuse ajastul eelnevad formaalsele keeleõppele aeg-ajalt juhitamatu keele omandamise pikad faasid.

Saksa keele kui võõrkeele ja saksa keele kui teise keele õppe teine väljakutse seisneb suures asjaolude ulatuses, mis võivad avada õppijate eeldused, eesmärgid ja motivatsioonid alles kursuse raames. Saksa keele kui teise võõrkeele integratsioonikursustele Saksamaal on näiteks tavaline, et värskelt lugema ja kirjutama õppinud istuvad ühes klassiruumis koolitatud spetsialistidega.

Sisemise diferentseerimise edasi arendamine

Need uued konstellatsioonid ja arengud nõuavad saksa keele kui võõrkeele ja saksa keele kui teise keele õppejõududelt kohandatud tegutsemist tunnis, mis peab arvestama olemasolevate õpieesmärkide, spetsiifiliste erioskuste või oskuskeelse sisuga. Samuti tuleb luua täiesti erinevatele õppijate tüüpidele soodustav õpikeskkond. Seetõttu on planeerimisel, tegutsemisel, vastastikku toimimisel ja testimisel saksa keele kui võõrkeele ja saksa keele kui teise keele õppimisel nõutud diagnostiline kompetents, paindlikkus ja sisseelamisvõime, et ära tunda ja toetada iga õppija potentsiaali.

Juba pikka aega tuntud (sisemise) diferentseerimise didaktilised elemendid, avatud õppevormid ning segu kohapealsest ja virtuaalsest õppest ning rühma- ja individuaalõppest omandavad täiesti uue aktuaalsuse. Nende meetoditega tuleb edasi töötada ja neid edasi arendada –kasutades ka digitaalseid meediume.