Setzi võlub tehiskeelte fenomen, loomulikkuse ja kunstlikkuse vahelised piirid, ta räägib teada-tuntud esperantost ja volapükist, kuid ka mitte nii kuulsatest „universaalkeeltest“, mille on loonud John Weilgart (aUI) või Charles K. Bliss (blisskiri) ja mida ei kasuta mitte keegi või ainult vähesed.
Jutt pole üldsegi teaduslik, vaid kirja pandud väga isiklikul viisil, kus ajaloolised kujud segunevad autori päriselu tuttavatega, mis annab raamatule keele fenomeni käsitlemise eheda ja intensiivse karakteri.