Romaan „Daheim“ ei räägi armastusest ja turvatundest, vaid äraminemisest, vabaduse vajadusest ja hirmust üksinduse ees. Wattenmeeri kõledal maastikul muutub jutustaja ühe kohaliku naiskunstniku toel tugevamaks, alustab armusuhet ning avab ennast uuele algusele.
Hermann jääb oma stiilile truuks – tema tekst on läbi põimunud lakoonilistest lausetest ja tühimikest, mis panevad mõtlema. Ütlemata asjad, eksistentsiaalsus ning üllatavad pöördepunktid kindlustavad intensiivse lektüüri ja tõid romaanile Leipzigi raamatumessi auhinna nominatsiooni.
