© Suhrkamp Verlag, Berlin, 2021
Christoph Hein räägib oma teoses „Guldenberg“ Saksamaa idaosas asuvast, erandlikku olukorda sattuvast väljamõeldud Saksa väikelinnast. Kindlate reeglite järgi toimiv linnaelu koos oma ühiskondliku elu nurgakividega, nagu raekoda, kirik, kõrts, külapood, ärimees ja vahtmeister, raputatakse oma rahulikust ja veidi igavast argipäevast üles: kaheksa alaealist põgenikku saavad vanas jahtklubi öömajas peavarju ning külaühiskond tajub neid kui teistsuguseid, võõraid. Noortest tehakse patuoinad kohe, kui hakkab levima kuulujutt 15-aastase saksa tüdruku vägistamisest.
Kas selline skeem tuleb teile kuskilt tuttav ette? Keda süüdistati keskajal katkus ja aeti linnadest välja? Või kes põletati varauusajal tuleriidal? Kellele korraldati pogromme – teistsugustele, õnnetusetoojatele ja patuoinastele, olgu tegu juutide või naistega (nõiad). Seetõttu ei üllata meid, et terviklikult kujutatav vastasseis külaühiskonna ja põgenike vahel lõpeb vana öömaja süütamisega. Veidi hiljem on soovimatud isikud Guldenbergist minema kihutatud ning vaimulik võtab jutustuse kokku sõnadega: „See oli meie jaoks proov. Proov, kas oleme kristlased ja solidaarsed. Saime midagi iseenda kohta teada.“ Just sellest Christoph Heini uus romaan räägibki – ta ei taha tegelaste psühholoogiaga tegeleda või läbipõimunud romaaniliine luua, vaid ta tahab kujutada ühe mikrokosmose erinevaid mõtteviise ning seega analüüsida, miks see mikrokosmos tahab endasse sulgunuks ja „omavahele“ jääda.
„Guldenberg“ on kirjutatud kuivas keeles, sisaldab palju dialooge, mõjub kiirelt vahetuvate stseenide tõttu näidendina ning toob esile selle väikelinna ühiselu kogu dilemma.
Suhrkamp Verlag