© Matthes & Seitz Verlag, Berlin, 2021
Meie päevil räägitakse palju valeuudistest ning juba on väga palju käsitlusi, kus üritatakse selle olemust ja sotsiaalset funktsiooni määratleda. Nicola Gess (Baselis elav kirjandusteaduste professor) räägib parema meelega pooltõdedest. „Pooltõed on mõtteavaldused, mis põhinevad osaliselt reaalsetel sündmustel, osaliselt aga väljamõeldud sisul.“ Pooltõed ei ole ei tõde ega vale (olemuslikult vale), vaid on kuskil vahepeal; neis on teatud määral tõtt, mis aga kõrvale tõrjutakse või kinni kaetakse. (Pooltõdede ja autori poolt põhjalikult käsitletavate ideoloogiate vahel on teatavad paralleelid Theodor W. Adornose filosoofiaga.)
Kuidas ja miks tõde moondub? See pole lihtne küsimus, kuid igal juhul olevat olemas ajalooepohh, mida võib kirjeldada mõistega postfaktiline retoorika ning väidetavalt me sellisel epohhil praegu elamegi. (Selle näitlikustamiseks saame sellest väikesest raamatust lugeda juhtumiuuringuid ajakirjanduslikest aferistidest, koroona vandenõuteooriatest ja paremideoloogia retoorikast.) Sellise faasi komponendid on eelkõige sotsiaalmeedia levik ja suundumus populistlikule poliitikale. Miks see aga nii ohtlik on? Pooltõed on ilmselt alati olemas olnud; kui need aga tervet ajastut määravad, tekid sügav „faktikriis“, mis õõnestab lõpuks ka demokraatlike institutsioonide iseenesestmõistetavust.
Autor näeb aga veel enamat: tõe- ja reaalsusmeele kõikumalöömine võib viia tsivilisatsiooni kokkuvarisemiseni. Seetõttu ongi see väike teos nii tähtis.
Matthes & Seitz Verlag