Selle juubelibiograafia arvukate omaduste hulgas tunduvad minu jaoks kaks kõige olulisemad: esiteks Safranski suur tundlikkus Höderlini teoste psühholoogilise ja sotsiaalse konteksti suhtes, teiseks väga selgelt ja kaunilt sõnastatud, mõtlemapanev sõnum. Autor väidab lähtuvalt Hölderlini „jumalate huku“ metafoorist, mis kuulutab universaalse vaimu ajastu lõppu, et see hukk on juba alanud. „Seetõttu on Hölderlin meile nii kaugeks jäänud (...). Kas ta jõuab veel meieni või jõuame meie tema juurde? Kui see nii oleks, oleks tore,“ võtab Safranski kokku.
