© Klett-Cotta, Stuttgart, 2020
Ennast leidev ja kaotav peategelane rändab vaeselt Reinimaalt Ameerikasse. Maailmametropolis paelub teda eelkõige veel suurem maailm, mis talle kui raadioamatöörile avaneb, kuid just see hobi võimaldab jõuda omakandiinimeste väljasirutatud tundlateni. Südametunnistuse piinad, koguni hirm, asjade ilusamaks rääkimine ja kõhklevad distantseerumiskatsed, seejärel arreteerimine ja interneerimislaager. Sellele järgneb naasmine Saksamaale, püüdlus kohaneda koduga, mis on vahepeal nii võõraks jäänud, seejärel uus, üldsegi mitte legaalne rändamine suurde maailma, mille võrdkuju saab olla ainult New York. Need märksõnad annavad vaid õige õrnalt aimu sellest, mida vahendab Ulla Lenze tundeküllane tekst.
Lisaks põnevale ajale ja geograafilisele ruumile on “Der Empfänger“ hea näide sellest, kui mitmekülgne ja veenev võib olla autentse ajaloolise materjali ja väljamõeldise koosmõju. Autor pühendub „väikesele inimesele“, rääkides ühest pisikesest mutrikesest spionaaživõrgustikus – sõbralikust mehest nimega Joseph Klein, kellele meeldib asjadel pigem omasoodu minna lasta. Kirjanduslikult on natsionaalsotsialismi pulbitsemist New Yorgis veidi enne Teise Maailmasõja algust ning selle organiseeritud struktuure vähe käsitletud (erandi moodustab Steffen Kopetzky „Propaganda“). Teos ei võimalda kogeda mitte ainult seda väga nüansirikast sotsiaalset ja inimestevahelist dünaamikat, vaid ka metropoli keeriseefekti, perelugu ja suhteid kohe pärast sõda, pingeid väga erinevate vendade vahel ning Saksa keskkonda Argentinas ja Costa Ricas 1950. aastate alguses. Vahelduvad ajatasandid on hästi jälgitavad, sest lähtuvad inimese mälestuste (eba)loogikast. Lakoonilised meeleolukad pildid ja ütlemata sõnade suur mõju, ilma õigustamise ja suure psühhologiseerimissoovita. Hea uurimistöö, ilma sellega eputamata, ning ka poeetiline ilma sõnades väljendatud paatoseta.
Klett-Cotta