Kiyaki fookus on väga tugevalt eksistentsiaalsel tundel ja võõras olemise kogemisel – võõrana tuntakse end välimuse, päritolu, keele ... ja soo pärast. Ning just see on punkt, mis Kiyakile huvi pakub. Ta ei taha olla keskmine naine, ta keeldub keskpärasusest. Nagu ka „türgi luuletajaks“ tembeldamisest. Tulemuseks on kirjutamine, aga ka üksi olemine / üksi olla saamine, sest miski ei tee Mely Kiyaki õnnelikumaks kui kirjutamine ja üksi mere ääres jalutamine.
