© Ullstein Verlag
Loov ja mitmekülgne Axel Ranisch, kes pärast oma positiivses mõttes silmapaistvat filmidebüüti „Dicke Mädchen“ kirglikult oopereid ja koguni telesarja „Tatort“ lavastab, vahetevahel näitleb ja end klassikanohikuks nimetab, noppis oma kirjandusliku debüüdiga kohe festivali Lit.Cologne debüütauhinna. Seda täiskasvanuks saamise lugu võib iseloomustada mitme sõnaga: lihtne, veider, kujundlik, plastiline, kiire ja siiski õpetlik. Pealiinis kohtume kahe Berliinis elava 17-aastase klassivenna, Janniku ja Taiga, keda kutsutakse Paksuks ja Fidžiks, ning kes on väga erinevad (mitte ainult seetõttu, et ühele meeldib klassikaline muusika ja teine on arvutifriik), kuid kuuluvad mõlemad siiski autsaiderite hulka. Teine liin räägib koolidirektor Jens Lamprechtist, kelle poisid tema kõrgtehnoloogilisse korterisse kinni panevad, direktori perest ja tema eelloost. Kasutatakse klassikalise ooperi kõiki koostisosi: rivaalitsemine, kättemaks, kahetsus, ähvardamine ja hirm, igatsus ja armastus. Kogu lugu võimendatakse filmilike vahenditega, nagu minevikupildid ja õudusunenäod. Siiski jääb tegevustik maa peale ja püsib väga realistlik.
„See romaan räägib minust, kuigi kõik on välja mõeldud,“ ütles autor ühes intervjuus. Selle raamatu muudab eriliseks eelkõige haarav ideederikkus. Pinge ja süvitsimineku suurepäraselt tasakaalustatud segu („Mõnikord armume ju inimestesse, kes pole üldse meie endi moodi. Ja siis tekib juba küsimus, mida ollakse armastuse nimel valmis tegema?“) koos vajaliku annuse melanhoolsete tunnete ja liigutava tragikoomikaga mõjub nii usutavalt, et ka kõige nõudlikum lugeja vaatab selles raamatukaante vahel linastuvas filmis heameelega läbi sõrmede pigem lihtsatele kirjanduslikele vahenditele ja keelele.
Täisväärtuslik ja kosutav lektüür mitte ainult pubekatele, nende vanematele ja kasvatajatele. Kuulderaamatu vormingus saab seda nautida ka kõrvakinona, ette loevad Axel Ranisch ja Thomas Merten.