© Aufbau Verlag
Noor Šveitsi kirjanik G. Molinari on oma debüütromaanis loonud tänapäeva Euroopa mõtete ja meeleolude põhjaliku poeetilise parafraseeringu. Teemasid – identiteet, piirid, jälgimine, inimlikkus, tööstus ja loodus, samuti ebakindlus ning arusaamade õrnus ja muutlikkus – ei käsitleta mitte ainult verbaalsete, vaid ka graafiliste, fototehniliste ja matemaatiliste väljendusvahenditega. Eelkõige tänu sõnumi erinevate modaalsuste koosmängule, mis rõhutavad reaalsustaju mitmekesisust, läheneb romaan esmajoones moodsa inimese psühholoogilistele seisunditele, kus mõistmine, et reaalsust on näilisest raske rangelt eristada, ja et jälgija paljastab jälgimise, toob kaasa tõrke.
Jälgiva pilgu tähendus on romaani keskmes – peategelane saabub peaaegu mahajäetud tehasesse ja alustab seal tööd valvurina. Tema esimesed ülesanded keerlevad ühe hundi ümber (hunt on paljude Euroopa rahvaste mütoloogias võimas kujund), keda on ettevõtte territooriumil nähtud ja kelle oletatav kohalolu on perspektiivi loomisel suure tähtsusega. Võrdlemisi lakoonilise jutustuse, kujundlikkuse ja keelega kontrasteerub veel üks märkimisväärne sündmus, mille ümber peategelase mõtted keerlevad – see on müstiline õnnetus, mis toimus kirjeldatud kohas põgenikuga, kes arvatakse lennukist alla kukkunud olevat. Sellest hoolimata ei muutu romaan kriminulliks, vaid on pigem peenetundeline filosoofiline jutustus, mis meenutab oma meeleolu ja meetodite poolest veidi W. G. Sebaldi proosat.