© Christoph Menke
See raamat on viies köide James Conanti ja Andrea Kerni välja antavast sarjast „Analytischer Deutscher Idealismus“. Seega võiks arvata, et raamatus olev uurimus kajastab möödunud sajandi lõpus analüütilises filosoofias tekkinud Hegeli renessanssi. Nii see aga pole: raamatus peaaegu polegi viiteid nendele autoritele (sellest ringkonnast mainitakse ainult Terry Pinkardi ja Robert B. Pippinit). Temaatilisest vaatepunktist püütakse raamatus rekonstrueerida ettevaatliku põhjalikkusega Hegeli vabanemise mõistet. Oma „Entsüklopeedia“ kolmandas osas kirjutab Hegel § 382 all: „Tegelik vabadus ei ole seega midagi vahetult vaimus olevat, vaid miski, mis tekib vaimu tegevuse tulemusel.“ Christoph Menkesi raamatu põhiteesi järgi saab vabaduse teooria luua ainult vabanemise kontseptsioonina. „Sest vabaduse olemasolu seisneb selle tekke protsessis, iseenda kaudu tekkimise protsessis, mis saab alguse mittevabaduses ja areneb sellele vastupidises suunas.“ Selle kontseptsiooni tutvustamisel kasutab Menke Hegeli dialektilist meetodit suveräänselt ja tihtipeale bravuurikalt, kasutades analüüsis ikka ja jälle uusi mõisteid, nagu „teine olemus“ ja „teke“.
Raamatu teoreetilise tausta moodustab kindlasti Frankfurdi koolkonna traditsioon (ka Menke ise on alates 2009. aastast Frankfurdi Ülikooli professor). Juba alapealkiri viitab Adornole, kes pani 60ndate esimeses pooles ilmunud väikesele raamatule pealkirja „Drei Studien zu Hegel“. Otsustavas kohas tsiteeritakse Menke raamatus siis teesi vabaduse ja mittevabaduse tihedast kokkukuuluvusest, mis pärineb ühest Adorno 1965. aastal peetud ülikooliloengust. Seoses Adorno poolt 60ndate keskpaigas esindatud programmiga tundub, et Menke püüab leida tähendust filosoofilistele terminitele; nende terminite hulgas omistab ta primaarse tähenduse vabadusele (ja vabanemisele). Vabanemine muudab ühiskonda; kuna aga ühiskond liigub pideva kordumise sfääris, ei saa „vabaduse riiki“ ehitada. Seetõttu ei oleks tohtinud üle minna iseseisvate ühiskonnateoreetiliste (sotsiologiseerivate) kontseptsioonide loomise programmile, nagu tegid Jürgen Habermas ja Axel Honneth. Samal ajal polemiseerib Menke kontseptsioon varjatult Honnethi ettekande vastu („Drei, nicht zwei Begriffe der Freiheit“), mille ta pidas 2015. aasta juunis ka Budapesti Goethe Instituudis. Seal tegi Honneth ettepaneku võtta kasutusele mõiste ’kommunikatiivne vabadus’. See on Menke arvates aga tupiktee.
Suhrkamp Verlag