Saksa independent-koomiks õitseb
Kirju laine
Neile ei piisa internetist: aina enam avaldavad saksa independent-kunstnikud oma töid professionaalselt trükitud koomiksiajakirjade ja -raamatutena, seda kas omal käel või väikekirjastustes.
See reisija ei tunne mingeid piire. Ka heidab ta hõlpsasti kõrvale füüsika, geograafia ja jutustava loogika seadused. „Kui ma kord suurel merel teadmata kadunud olin“ (Als ich mal auf hoher See verschollen war) on sürrealistlik koomiksiseiklus, milles Leipzigi kunstnik Maximilian Hillerzeder saadab enda joonistatud alter ego metsikule reisile. Laavat välja sülitavad merekoletised, metsikud hüpped ruumis ja ajas, kivist elusolendid ja purukuivad puändid kaasa arvatud. Hiljuti ilmus lõbus 60-leheküljeline raamatuke koomiksimaastiku tähtsaimast sündmusest, iga kahe aasta tagant toimuvast Erlangeni koomiksisalongist. Samamoodi nagu ka kümnete saksa kunstnike professionaalselt joonistatud ja kvaliteetselt trükitud väljaanded, millel kõigil on midagi ühist: need on avaldanud kas kunstnikud ise või siis neile lähedalseisvad pisikirjastused. Trükitud saksa independent-koomiks õitseb hetkel nii nagu seda pole kaua nähtud.
Tavalises raamatupoes on enamike trükiste otsimine asjatu
Internetis, kus avaldamine ei maksa praktiliselt midagi ja joonistusi saab üles laadida sekunditega, oli midagi sarnast võimalik juba ammu märgata. Nüüd jätkub see laine analoogmaailmas. „See on seotud ka sellega, et veebis on hullumoodi palju andekaid inimesi, kes on viimastel aastatel mõistnud, kuivõrd lihtne on ise midagi avaldada ja selle ka paberil inimesteni tuua“, ütleb Jörg Faβbender, kes tegutseb Kölnis tõlkijana ja on veebis koomiksipoe „Kwimbi“ omanik. Tema 2011. aastal asutatud ettevõte on spetsialiseerunud kunstnikelt ja väikekirjastustelt koomiksite ostmisele, mis ilmuvad kolme- kuni neljakohalises tiraažis ja mida tavalises raamatupoes praktiliselt ei leidu. Samuti tegutseb ta ikka ja jälle ka kirjastajana, nagu Hillerzederi raamatu puhul.Vaba toimetamisest ja rahasurvest
See viib muuhulgas ka selleni, et kunstnikud võtavad kasutusele ka uusi, oma turustusviise, näiteks „Kwimbi“ kaudu, räägib Veronika Mischitz. Kunstnik elab Stuttgarti piirkonnas ja avaldas hiljuti „umbropsu“ lühilugude kogumiku, milles on muuhulgas juttu ka tema rasedusest ja emadusest, lisaks sellele on teaduskoomiksid, mida ta joonistab Helmholtzi-ühingu jaoks. Ta ütleb, et „oma tiraaži kvaliteetne trükkimine on muutunud palju kättesaadavamaks“. Paralleelselt kirjastusprogrammidega võiksid kunstnikud eksperimenteerida vabana toimetamisest ja rahasurvest.Uute võrgustike hulka kuulub ka hiljuti asutatud „Comicsolidarity“, s.o kunstnike ühendus ühisteks tegevusteks. Samuti ühispublikatsioonid nagu antoloogia „Jazam!“, mis avaldab kord aastas paljude independent-kunstnike lühilugusid ja mille üheksas köide hiljuti ilmus. Üheks selle väljaandjaks on kunstnik Adrian vom Baur (avbaur.blogspot.de), kelle eneseirooniline metatasandiga žongleeriv interneti ribakoomiks „Hipsterid versus ...“ (Hipsters versus ...) ilmus samuti hiljuti raamatuna.