Kiire ligipääs:

Otsetee sisu juurde (Alt 1) Otsetee esmatasandi navigatsiooni juurde (Alt 2)

Kaasamine
„Alati on eelkõige oluline kunst“

Touchdown 21 pani koostöös Bonni Bundeskunsthallega kokku näituse „Touchdown“, kus osalevad nii Downi sündroomiga kui ka ilma selleta inimesed ja mida näidatakse üle terve Saksamaa. Siin on näitus 2018. aastal Paul Klee keskuses.
Touchdown 21 pani koostöös Bonni Bundeskunsthallega kokku näituse „Touchdown“, kus osalevad nii Downi sündroomiga kui ka ilma selleta inimesed ja mida näidatakse üle terve Saksamaa. Siin on näitus 2018. aastal Paul Klee keskuses. | Foto (detail): © picture alliance/KEYSTONE/CHRISTIAN MERZ

Vaimse puudega kunstnikel peaksid olema samad võimalused nagu teistel, kuid alati see nii pole. Katja de Bragança osalusuuringute instituudist TOUCHDOWN 21 räägib puudega kunstnike võimalustest Saksamaal.

Eleonore von Bothmer

Proua de Bragança, oma instituudiga TOUCHDOWN 21 seisate selle eest, et Downi sündroomiga kunstnikud saaksid kultuuris osaleda. Kuidas puuetega kunstnikel teie arvates Saksamaal läheb?


Kunstnikel on üleüldiselt keeruline, kuid puuetega kunstnikel on muidugi veel raskem. Juurdepääs kunstikõrgkoolidesse puudub, sest kunsti õppimiseks on vajalik kõrgkooliküpsus – kognitiivsete puuetega kunstnikud seda aga tihti ei saavuta. Kunstnikul on end rahaliselt samuti raske vee peal hoida. See raskendab puudega kunstnikel loomingulist tööd teha. Kuid Saksamaal on ka toredaid projekte, mis nende tööd toetavad ja võimaldavad. Kahjuks on neid siiani veel liiga vähe. Ning nagu alati, mängib ka siin rolli isiklik keskkond. Kõik vanemad ei ole vaimustunud sellest, et nende laps soovib kunstnikuks hakata, olgu tal siis puue või mitte.

Näituse „Touchdown“ plakat Bonni Bundeskunsthalles. Touchdown 21 pani koostöös Bonni Bundeskunsthallega kokku näituse „Touchdown“, kus osalevad nii Downi sündroomiga kui ka ilma selleta inimesed ja mida näidatakse üle terve Saksamaa. Näituse „Touchdown“ plakat Bonni Bundeskunsthalles. Touchdown 21 pani koostöös Bonni Bundeskunsthallega kokku näituse „Touchdown“, kus osalevad nii Downi sündroomiga kui ka ilma selleta inimesed ja mida näidatakse üle terve Saksamaa. | Foto: © Bundeskunsthalle Bonn Seega ei ole puuetega kunstnikel raske mitte ainult ühiskonnas, vaid ka oma peres?

Vähemasti on nad palju sõltuvamad kui teised, sealhulgas oma peredest. Puuetega inimesed ei tee tähtsaid otsuseid tihtipeale ise ja nii on see veel ka aastal 2021.

Mis eristab puuetega kunstnike kunsti ilma puueteta inimeste omast?

Mitte midagi! Kunstiteos peab iseenda eest rääkima. Puuetega kunstnikud on selle võib-olla teistsugustes tingimustes loonud kui teised kunstnikud, kuid see ei tohiks tähtsust omada. Alati on eelkõige oluline kunst. Nende kunstnike kunsti tuleks – ja nad ka ise soovivad seda – hinnata täpselt sama mõõdupuuga kui kõigi teiste kunstnike oma.

Milliseid võimalusi on neil oma tööde väljapanekuks?

Puuetega kunstnike kunsti nimetati kaua aega outside art’iks või art brut’iks. Nii leidis see tee muuseumidesse vaid piiratud ulatuses. Siin on õnneks juba mitu aastat toimunud muutused. Ka suured galeriid panevad välja koondnäitusi, kus näidatakse ka puuetega kunstnike kunsti, ilma et seda eraldi ära märgitaks. Seda juhtub praegu küll pigem üksikutel juhtudel, kuid see näitab tulevikusuunda. Ka siin on küsimus juurdepääsus, näiteks kas inimesel on õnn töötada ateljees, mis näeb muuseumidega koostöö nimel vaeva.

Kuidas oleks kunstis võimalik saavutada rohkem kaasatust?

Puuetega kunstnikel on struktuurseid takistusi, mida teistel ei ole. Kunstikõrgkoolide vastuvõtutingimusi ma juba mainisin. Ka raha mängib rolli. Puuetega inimesed ei vaja mitte ainult materjali ja kohta, kus töötada nagu teised, vaid võimaluse korral ka kedagi, kes neid saadab ja vajaduse korral igapäevatoimingute ja kunstnikutöö juures aitab. Abiks oleks ka see, kui konkurssidel osalemise tasud kinni makstaks. Enamik puuetega inimestest saab puuetega inimeste töökoja palka, mis on umbes 200 eurot kuus. Ükskõik, kas nad on kunstnikud või sorteerivad kruve.

Milliseid muid võimalusi oleks?

Minu kogemuse järgi toimib kaasamine kõige paremini siis, kui mõnda teemat koos käsitleda, näiteks kunstiresidentsis. Kuid inimesel, kes oma puude tõttu pole võib-olla terve elu vanematekodust välja pääsenud – nii on see paljude puhul – pole seal nii lihtne osaleda. Alustada tuleks sealt, et kõigil oleksid samad võimalused
Euroopa kunstiauhind Euward soovib pakkuda vaimse puudega maali- ja graafikakunstnikele foorumit: kunstnik Michael Golzi käsitsi joonistatud teos „Athose maakaart“ sai 2018. aastal esimese auhinna. Euroopa kunstiauhind Euward soovib pakkuda vaimse puudega maali- ja graafikakunstnikele foorumit: kunstnik Michael Golzi käsitsi joonistatud teos „Athose maakaart“ sai 2018. aastal esimese auhinna. | Foto (detail): © picture alliance / dpa / Ursula Düren Aga inimlikul tasandil?

Lisaks logistilisele toele on vaja isiklikku tuge, julgustust, otsustusõigust. Mina ütleksin, et 80% logistilist tuge, 20% julgustust. Aga ka siin sõltub, kui palju on inimesel õnne: tuleb sattuda kokku õigete inimestega. Igaühele mõjub hästi, kui tema visioone toetatakse.

Kuidas toetab TOUCHDOWN 21 loomeinimesi?

Meie Downi sündroomiga inimeste hulgast pärit kunstnikud osalevad näiteks kirjutustöökodades, kus nad oma loomeprotsesse kirjeldavad ja oma kunsti seletada saavad. Kuid me loome kontakte ja suhtleme ka teiste loomeinimestega, ka teistes riikides. Kunst on hea dialoogi alustamiseks. Kuid kõik see nõuab palju suhtlust, korraldust, logistikat ja raha.

Kas see on Saksamaal lihtsam kui teistes riikides?

Saksamaa on väga küllastunud riik. Kõige kohta on olemas reeglid ja eeskirjad. Teistes riikides on tihtipeale rohkem vabadust. Inimesed – mitte ainult kunstnikud – võtavad, mis neil on, ja teevad lihtsalt asja ära. See on minu meelest väga inspireeriv! Näiteks Ukrainas kasutasid kunstnikud väljapraagitud vaipu, kuna neil polnud lõuendite jaoks raha. Puudus võib muuta loominguliseks. See on oluline sõnum: mitte miski pole võimatu! Peaaegu kõike saab teha, kui seda tahta ja kui on visioon.

Mis teile oma töö juures meeldib?

Minu meelest muutub maailm rikkamaks, kui erinevustele ruumi anda. Mulle meeldib väga olla osa sellest. Maailm on nagu aed: ilu sünnib mitmekesisusest. Mina näen oma töös ikka ja jälle, et asjad vajavad aega – kõik võtab oma aja – ja see on normaalne. Iga väike samm, iga liigutus loeb. Alati ei pea toimuma kohe suured arengud
Puuetega inimestele lava pakkumine: kaasava teatri Freie Bühne München trupis töötavad koos vaimse ja füüsilise puudega ja ilma puudeta inimesed. Pildil on teatriproov 2015. aastast. Puuetega inimestele lava pakkumine: kaasava teatri Freie Bühne München trupis töötavad koos vaimse ja füüsilise puudega ja ilma puudeta inimesed. Pildil on teatriproov 2015. aastast. | Foto (detail): © picture alliance / SZ Photo / Sonja Marzoner

Top