Kiire ligipääs:
Otsetee sisu juurde (Alt 1)Otsetee teise tasandi navigatsiooni juurde (Alt 3)Otsetee esmatasandi navigatsiooni juurde (Alt 2)

Euroopa kultuuripoliitika
„Tõelise mõistmise otsingul“

EUNIC tegeleb kultuurivahetuse ja vastastikuse mõistmisega
EUNIC tegeleb kultuurivahetuse ja vastastikuse mõistmisega | Foto (fragment): © EUNIC

Euroopa ees seisab mitmeid raskusi, samal ajal koguvad mõnes riigis populaarsust rahvusriigi meeleolud. Kas Euroopa idee laguneb ja kuidas kultuur saab sellele vastu astuda? Intervjuu Euroopa Liidu rahvuslike kultuuriinstituutide võrgustiku EUNIC direktori Andrew Murrayga.

Härra Murray, Te juhite asutust, mille eesmärk on edendada kultuurialast koostööd ja suhtlust – see on päris laiahaardeline ülesanne.

Tõepoolest, just seda me EUNIC-is saavutada tahame – Euroopa Liidu (EL) ja muu maailma rahvaste vahelist koostööd ja suhtlust. Sealjuures teeme koostööd EL-i ja riikide kultuuriasutustega, kes tegelevad kultuurisuhete ja kultuuridiplomaatiaga (nn cultural diplomacy) – selle alla kuuluvad näiteks riikide välis- ja kultuuriministrid. Lihtne see ülesanne pole, sest rahvuslik mõtlemine on maailmas siiani valitsev. Kultuuridiplomaatia teema tähendas veel hiljuti eelkõige rahvuskultuuri ja rahvuslikku kaubamärki. Seda lähtekohta on hakatud EL-i institutsioonides alles nüüd küsimuse alla seadma. Nii räägib EL-i välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini sellest, et kultuuridiplomaatial võiks olla parem vorm.

Mida ta selle all silmas peab?

Britt Andrew Murray juhib EUNIC-i bürood Brüsselis Britt Andrew Murray juhib EUNIC-i bürood Brüsselis | © EUNIC Selle asemel, et Euroopa kultuure ülejäänud maailma kanda ja seal propageerida, peaksime looma usaldust ning püüdma leida tõelist mõistmist Euroopa-väliste riikidega. Keskmes peaksid olema vastastikkus ja suhtlus. Mogherini on toonud kultuuri tõeliselt EL-i uue välispoliitika keskmesse. Ma ei usu, et rahvusriigid on praegu tegelikult aru saanud, kui radikaalne see uus lähenemine võib olla. Ning sealjuures on veel üks oluline komponent – kultuuri sügavam ja parem mõistmine, mis ei hõlma mitte ainult kunste, vaid ka poliitikat, õigust, sporti ja haridust. EL räägib seetõttu ka rahvusvahelistest kultuurisuhetest (international cultural relations), mitte kultuuridiplomaatiast. Algatus ei tule siin mitte liikmesriikidest, vaid EL-i institutsioonidest: Euroopa Parlamendist, Euroopa välisteenistusest ja Euroopa Komisjonist.

Kas sellise rahvusvahelise strateegia kõrvale on vaja ka strateegiat Euroopa vaimu taaselustamiseks? Selle asemel, et ühtsed olla, näeme Euroopa Liidus pigem tagasilangust rahvusriikide positsioonidele. Parempopuliste saadab valimistel edu. Kuidas me saame Euroopat maailmas esindada, kui me ei ole ühtsed?

Ma ei usu, et Euroopa vaim on olemas – igatahes mitte veel. Kui püüda rääkida New Delhis, Pekingis või Rios Euroopa kultuurist, läheb jutt kiirelt Itaalia moele, Prantsuse köögile või Saksa kirjandusele. Ükskõik kust otsida, ikka leiame Euroopa kultuurid, mitte euroopa kultuuri. Midagi sellist veel ei ole. Euroopa Komisjoni endine president José Manuel Barroso kujutas ette, et kui anda paarile intellektuaalile aega ja ruumi, leiavad nad uue euroopa narratiivi. Aga nii see ei käi. Kultuur tuleb alt, mitte ülevalt. Praegu hoiavad Euroopat koos pigem Easyjet ja Ryanair, mitte intellektuaalide narratiiv. Noored reisivad ja kogevad Euroopat tänu odavlennuliinidele või haridusprogrammile Erasmus plus. Need on vahendid, mis tekitavad Euroopa tunde.

Milline roll on kultuuril praegu seoses rahvusluse ja euroopavastase populismiga?

Kultuur on tähtis, sest need populistlikud liikumised ühendavad poliitika kultuuriga. Nad ütlevad: minu rahvus, minu rahvas, minu keel, minu kultuur on paremad kui sinu kultuur. Poliitikud näevad üha enam, et see retoorika toob valimispäeval edu. Austria mõlema rahvapartei poliitiline juhtkond koges seda 2016. aasta presidendivalimistel. Nad kaotasid, samas kui rohelised ja parempoolsed olid edukad. Sest neil on tulevikuvisioon, mis põhineb kultuuril. Ühed peavad oluliseks austria identiteeti, teistel on laiem, idealistlik visioon. Seega ei saa kultuuri eirata. Eriti kui mõelda kultuuri all midagi, mis on laiem kui kunst ja hõlmab ka ajalugu, keelt ja oma ühiskondlikku minapilti.

Millist rolli võivad rahvuslikud kultuuriinstituudid mängida selle mõtteviisi ületamisel, mille kohaselt üks kultuur on parem kui teine?

Saksamaa näitas siin eeskuju ja on oma „kaubamärki“ alates 1945. aastast ümber kujundanud. Inimesed küsivad ikka ja jälle, kuidas me saavutasime selle, et meid ei peeta enam maailma halvimaks rahvuseks, vaid parimaks. Ma arvan, et see saavutati vähemalt osaliselt tänu sellele, et Saksamaa edendas ja viis ellu kultuurialast suhtlust, mitte ei tegelenud lihtsalt kultuuridiplomaatiaga. Goethe Instituut edendab alates 1950ndatest aastatest vastastikkust ja suhtlust. Goethe Instituut ja teiste riikide sarnased institutsioonid, näiteks Briti Nõukogu näitasid, et usaldus tekib kõige paremini siis, kui edendatakse inimestevahelisi suhteid, mitte ei tegeleta lihtsalt traditsioonilise kultuuri- või rahvadiplomaatiaga.
 

EUNIC – EUROOPA LIIDU RAHVUSLIKUD KULTUURIINSTITUUDID

on 2007. aastal loodud võrgustik, kuhu kuuluvad EL-i 28 liikmesriigi kultuuriinstituudid. Võrgustiku eesmärk on edendada pidevat suhtlust rahvuslike instituutide vahel. Peale selle on EUNIC-i ülesanne tugevdada Euroopa ühiskondade vahelist mitmekesisust ja mõistmist ning rahvusvahelist dialoogi ja koostööd Euroopa-väliste riikidega. Goethe Instituut on EUNIC-i võrgustiku liige.

Top