Kiire ligipääs:
Otsetee sisu juurde (Alt 1)Otsetee teise tasandi navigatsiooni juurde (Alt 3)Otsetee esmatasandi navigatsiooni juurde (Alt 2)

Viivi Luige essee
Kodumaa Euroopa

Viivi Luik
© Viivi Luik

Võõrkeelsele lugejale selgituseks: Eesti ja Saksamaa kuulusid sajandeid ühisesse kultuuriruumi ning mõistel  „kodumaa” on  eesti keeles veel tänapäevalgi peaaegu  seesama tähendus  , mis  sel sõnal on  olnud saksa keeles.

Sõna „kodumaa”    tarvitatakse eesti keeles tihti. See on võrdlemisi  igapäevane sõna, umbes nagu „tere” ja „nägemiseni”, või nagu need  igivanad sõnad ” käsi”, „leib”, „veri”, mida öeldes  sa ei mõtle   nende sõnade vanuse ega päritolu peale, vaid lihtsalt tarvitad neid.
Kunagi ammustel aegadel oli inimese kodumaa teatavasti väga väike. See sõna  võis tähendada ühtainsat küla või  ühtainsat linna.

Aegade jooksul on kodumaaga  toimunud üks  iseäralik muutus. Nimelt on  ta  saanud  üha suuremaks ja suuremaks.  Pikkamööda  on  see sõna  hakanud märkima   juba  terveid maid, territooriume, kus kuulutakse ühte ja samasse kultuuriruumi. Kui tänasel päeval rääkida kodumaast ja sellest, mis see võiks tähendada ühele eestlasele või sakslasele, ei ole sellest võimalik rääkida , rääkimata tervest Euroopast.
Kui keegi   küsib, kas praegusel globaliseerumisajastul, käesoleval  digiajastul üldse on mõtet rääkida mingist  kodumaast, siis näitab ta ainuüksi selle küsimusega üles oma eluvõõrust, sest täna on inimese kodumaa suurem kui kunagi varem. See ei piirdu ühe maa ega ühe riigiga, vaid katab väga paljude inimeste jaoks  juba terve kontinendi. Kodumaa teatavasti on ala, mida me  kõige paremini tunneme, mida me oma olemusega ise seda märkamata väljendame. Ja mida me endaga kaasas kanname. Ega Czeslaw Milosz ilmaasjata ei pannud ühe oma raamatu pealkirjaks „Sünnimaa Euroopa”.

Piisab ainult ühest lennust Austraaliasse,  Ameerikasse, Aafrikasse või Aasiasse , et mõista , kust sa pärit oled. Järsku pole sinu kodumaa mitte enam Eesti ega Saksamaa , ei  Rootsi ega  Austria, vaid  nendel kontinentidel viibides mõistad sa, et su kodumaa on Euroopa. 
Õnneks. Ja kahjuks.

Õnneks sellepärast, et su kodumaa osutub palju  suuremaks, kui sa arvasid ja kahjuks sellepärast, et su kodumaa on siiski väiksem, kui sa lootsid. Piirdub Euroopaga. Kui oled Euroopast pärit. Piirdub Aasiaga, kui oled Aasiast pärit. Piirdub Ameerikaga, kui oled Ameerikast pärit.
Te võite ju öelda, et see on skemaatiline lihtsustus, ja lihtsustus see ongi, sest tõde armastab lihtsust.
Võimalik, et minu kodumaakogemus erineb paljude teiste eestlaste kodumaakogemusest, kuna olen  ligi kakskümmend aastat elanud väljaspool Eestit, erinevates Euroopa riikides ja ka väljaspool Euroopat ja seetõttu minu kogemus oma kodumaast , mis hõlmab kogu Euroopat, on niiöelda empiiriline kogemus. Kui  luuletaja Rose Ausländer ütleb:
 
Heute
hier deine Wohnung
morgen dort
und wanderst schon weiter
 
Nur die Heimatstadt
dein nie verbrauchter Besitz
auch im
 
verwandelten Land.

 
siis väljendab ta nende ridadega ka minu kogemust,
 
Samas võin ma kätt südamele pannes tunnistada, et ma ei tajuks oma kodumaana Euroopat, kui ma ei tunneks ega armastaks Eestit.

Viivi Luik © Viivi Luik Lõppude lõpuks on kõik inimese küsimused, ka küsimus kodumaa kohta,  armastuse küsimused. Või armastuse puudumise küsimused.  Üks eriti  irooniline paradoks: Inimene ei saa elada ilma oma koduplaneedita, kuid  planeeti kui tervikut ta ei suuda armastada. Siit hargneb kohe ka üks järgmine paradoks: mida rohkem oleks planeedil inimesi, kes tõesti armastaksid oma kodumaid, seda kaitstum oleks kogu planeet. Nii et kodumaa-armastuse järele on  tänapäeva näiliselt globaliseerunud maailmas lausa karjuv vajadus. 
Armastuse puudumist ei  aita leevendada mingi  globaliseerumine ega  mingid internetivõrgud ja mobiilsideteenused. Sest inimese aju ja süda on need  instrumendid, mille läbi maailm ja meie jalge alune planeet kas  koos püsib ,  kildudeks laguneb või prügisse lämbub. Siin tsiteeriksin ma üht oma esseed:

„Anne Fried, austria juuditar, soome kirjanik, Tübingeni filosoofiadoktor ja New Yorgi sotsioloog, kes tegi sotsiaaltööd Harlemi tänavalaste seas, jutustas kord, kuidas New Yorgist mitte jalagagi välja saanud lastele tehti väljasõit loodusesse, metsa. Kõik lapsed läksid metsa elus esimest korda. Väljasõidust loodeti kõige paremat, kuid tegelikkuses juhtus see, et lapsed, kes kodus tänaval just argusega silma ei paistnud, ei julgenud bussist välja tulla, sest nad kartsid metsa. Paljud hakkasid nutma, kui neile püüti näidata „metsa ilu”.
Nende laste meelest oli ilus Harlem oma prussakate, rottide ja prügiga. See oli nende kodu.”
Ja veel üks tsitaat samast esseest:
”Koha, kus laps üles kasvab, ta ka varem või hiljem taastab. Kui ühel maal leidub suuremal hulgal lapsi, kes on prügiga harjunud, võib olla päris kindel, et sellest maast saab tulevikus prügimägi.”
 
Siit jõuame kohe  järgmise iroonilise paradoksi juurde: hoolimata sellest, et  inimese  aju ja süda on tehtud väga kergesti hävitatavast, halvasti vastupidavast, niiöelda looduslikust  materjalist , on  nad ometi  võimsamad kui mistahes purustuskindel mehhanism või  kuitahes vaimukalt konstrueeritud  tulevikuvisioonid.
Kuna inimene  kujutleb, et ta ei saa elada ilma võimu ja rahata, loob ta endale  illusiooni,et  kodumaa kui niisugune on ajast ja arust ja et sellel pole tänapäeva maailmas enam kohta. Inimene tarvitab tuntud lööklauset: „Rahal pole kodumaad” ja loodab sellega kõik oma probleemid lahendada. Kuid eksib nagu alati, sest teine tuntud lööklause ütleb: „eksimine on inimlik.”

Kas ei ole kristluse hülgaminegi üks  ränk ja ettearvamatute tagajärgedega eksitus, mida  Euroopa vanema põlve  intellektuaalid nii laialdaselt on juurutanud ja mis puudutab üha valusamini meie Euroopa kodumaad ehk siin ühises kultuuriruumis elava inimese kodumaad?

Lubage lõpetada veel ühe tsitaadiga, tsitaadi autor on Angela Merkel:
„ ...meil ei ole julgust tunnistada end kristlasteks ja alustada dialoogi. Sel juhul, arvestades, et ka meil on olemas traditsioonid, käige aeg-ajalt palvusel, õppige pisut Piiblit tundma, ja vahest oleks ka  hea osata kirikus mõnda maali tõlgendada. Ja kui Saksamaal palutaks kellelgi kirjutada nelipühade tähendusest, siis ma julgeksin öelda, et meie teadmised kristlikest õhtumaadest pole kuigi suured. Ja kurta selle peale, et moslemid tunnevad Koraani paremini, on minu meelest mõnevõrra veider.Ehk paneb see mõttevahetus meid mõnikord mõtlema oma juurte üle ja nende kohta pisut rohkem teadmisi omandama. ...Seda ütlen ma Saksamaa kantslerina.”

Top