Kiire ligipääs:

Otsetee sisu juurde (Alt 1)Otsetee teise tasandi navigatsiooni juurde (Alt 3)Otsetee esmatasandi navigatsiooni juurde (Alt 2)

Ahelreaktsioon
Risti läbi Euroopa mõtlemine

Harry Liivrand
Harry Liivrand | Foto: Arvo Wichmann

Intellektuaalid ja kodanikuühiskonna esindajad esitavad üksteisele küsimusi. Nii tekib piiriülene diskussioon väljakutsete üle, millega Euroopa silmitsi seisab. Ahelreaktsioon on osa projektist „Freiraum“.

Kas vabadust on mõistlik piirata?
Vabadus tähendab minu jaoks vastutuse tajumist ning võimet mõista, et vabadus ei ole anarhia.
 

Von Harry Liivrand

Kui valgustusajastu protagonistid heiskasid Prantsuse revolutsiooni ajal loosungi „Vabadus, võrdsus, vendlus“, siis sütitasid need iga tollast Euroopa (ja äsjasündinud USA) intellektuaali – progressiivse „Kirjasõna Vabariigi“ haritud kodanikke. Tänases Euroopas on need kolm sõna aga endiselt aktuaalsed ja iseäranis vabaduse kui eetilise kategooria käsitlus ja vabadusest arusaamine on radikaalislamistidest terroristide, manipuleeritavate valeuudiste ning niinimetatud tõejärgse ajastu ajal omandanud erakordse tähtsuse. Vabadus tähendab minu jaoks vastutuse tunnetamist ja oskust arusaada, et vabadus pole anarhia. Vabaduse tunnetus eeldab loogilist mõtlemist, austust oponente ärakuulata, nendega väärikalt vaielda ning sageli ka oskust minna kompromissidele. Kuid vabadus on alati seotud ka demokraatia ja liberalismiga, millel on siiski ka oma piirid. Selles mõttes on vabadus paradoks. Vabadus ei tähenda ju seda, et teisitimõtlev osapool mõrvab oma oponendi – et see olekski lahendus nagu juhtus 1819 kui üks saksa üliõpilane tappis tudengite rahvusromantilise liikumise üle ironiseerinud kuulsa saksa näitekirjaniku August von Kotzebue. Nii et vabaduse kõikelubavus on nonsenss ning küsimus, kas on olemas universaalne vabaduse printsiip või lähtub iga riik vabaduse defineerimisel Brüsseli direktiividest või oma traditsioonidest, mõjutab kindlasti meie kõigi reaalset elu.

Harry Liivrand sündis 1961 Eesti pealinnas Tallinnas ning lõpetas 1984 Tartu Ülikoolis kunstiajaloo ja ajaloo eriala. 1992 läks ta Berliini, et jätkata oma õpinguid Saksa välisministeeriumi välissuhete instituudi kultuuri- ja kommunikatsiooniosakonnas. Pärast õpinguid töötas ta Eesti Kunstimuuseumis juhtivkuraatorina, Eesti nädalalehes Eesti Ekspress kultuuritoimetaja ja kunstikriitikuna, 1998–2001 Amsterdamis Raadio Vaba Euroopa / Ameerika Hääle korrespondendina, 2008–2011 Tallinna Kunstihoone juhatajana ja 2011–2016 Eesti saatkonnas Berliinis kultuuriatašeena. Alates 2016. aastast töötab ta Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus teaduse ja kommunikatsiooni peaspetsialistina ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lektorina. Harry Liivrand on tegelenud teadustööga ning avaldanud üle 1000 artikli maalikunsti, aktsionismi, ehtekunsti, disaini ja kultuuriloo kohta nii Eestis kui ka teistes riikides, eelkõige Soomes, Saksamaal, Portugalis, Rootsis, Hollandis ja Lätis. 2007 sai ta Müncheni Goethe Instituudi ja 2010 Hamburgi Goethe Instituudi teadusstipendiumi. Eestis ja Soomes on ta pälvinud mitmeid autasusid, muu hulgas Eesti Vabariigi teenetemärgi.
 

Top