Merit Kopli Kuidas hoolas Peter saksa täpsusega eestlanna kasvatas

Merit Kopli Merit Kopli - Postimehe peatoimetaja

Alates esimesest klassist kuni gümnaasiumi lõpuni õppisin Kadrioru Saksa Gümnaasiumis saksa keelt. Ülikool lisab sellele veel mõned õpinguaastad, nii et oma 15 aastat keeleõpet tuleb ära küll. Ich bin Peter, du bist Paul, ich bin fleißig, du bist faul („Mina olen Peter, Sina oled Paul, mina olen hoolas, Sina aga laisk”), selle salmiga kõik algas.

Kui ma lõpuks 1993. aastal esmakordselt Saksamaale pääsesin, olin õnne tipul – ilus unistus maast, mille keelt põnnist peast õpitud, täituski! Kõnekeelest suurt seal aru küll ei saanud, ent see-eest grammatika oli eeskujulik.

Ema rääkis alati, et mida rohkem keeli oskad, seda kergem hiljem elus olema saab. ENSV kinnise piiri taga kasvavale lapsele tundus taoline jutt kaunis mõttetu. Alles hiljem olen mõistnud, milline tohutu rikkus see on. Hiljuti sattusin Venemaa lennujaamas kaose keskele – lennukid ei sõitnud, inimesed olid segaduses, töötajate keeleoskus puudulik. Aitasin siis oma saksa, inglise, vene ja soome keele oskusega reisijaid hädast välja. Just sellistes olukordades mõistad keeleoskuse tähtsust kõige paremini.

Puhas rõõm on ka võtta kätte ajaleht mõnes võõrkeeles, mida oskad, ning tajuda, et saad kõigest aru! Nii algavad mu hommikud traditsiooniliselt juba aastaid saksakeelse lemmikajalehe Die Welt ülevaatega, seejärel vaatan läbi Süddeutsche Zeitungi, siis Der Spiegeli uudised. Kätteharjunud rutiin, milleta on päeva algust raske ette kujutada – mitte et ma kõik lehed kaanest kaaneni läbi loeksin, kuid olen Saksamaal toimuvaga igapäevaselt kursis. Mu lemmikpaigaks Saksamaal on kujunenud Köln – prantsuse ja madalmaade mõjutustega eriline linn, tulvil elu, sära ja põnevust. 

Ilma saksa keeleta oleks mu karjäär olnud ilmselt sootuks teistsugune – just tänu saksa keele oskusele pääsesin 1990ndate aastate alguses Saksamaale ajakirjandust õppima, sain võimaluse töötada seal nii televisioonis kui ka ajalehtedes ja saadud kogemusi olen rakendanud Eestis ajakirjandust tehes.

Deutsche Pünktlichkeit ehk saksa täpsus istub mu sees väga sügaval, nii ei hiline ma praktiliselt mitte kunagi. Täpsuse ja korrektsuse oma asjaajamistes olen just saksa kultuuriruumist kaasa saanud. Mida veel? Olen otsekohene nagu sakslased – ütlen oma seisukoha välja ega pea vajalikuks keerutada. 

Saksa keele oskuseta oleks mu elu mitmeski mõttes märksa vaesem olnud. See keel, kultuur ja inimesed on mulle äärmiselt hingelähedased ning avardanud mu arusaamu ja tõekspidamisi – mu maailm on rikkam.