Tehisintellekt Masinate eetika

Kuidas käituda, kui otsuse teevad masinad – näiteks liikluses?
Kuidas käituda, kui otsuse teevad masinad – näiteks liikluses? | Foto (fragment): © RioPatuca Images – Fotolia.com

Digiteerimise käigus annab inimene vastutuse üle tehnikale. Milliseid otsuseid tohivad masinad teha ja kuidas tuleme toime tagajärgedega? Saksamaal tegeleb selle küsimusega eetikakomisjon.
 

Autojuht sõidab suurel kiirusel maanteel, kui näeb korraga vastutulevat, möödasõidul olevat sõidukit. Autojuhil on enda päästmiseks kaks võimalust: ta kas keerab järsult rooli ja sõidab üle teeserva väljakule, kus mängivad lapsed, või jääb teele, lootuses, et teine juht suudab kokkupõrget vältida. Mida iganes autojuht ka ei tee, ei tee ta juba ajategurit arvestades mitte teadliku, vaid instinktiivse otsuse. Ükski kohus ei mõistaks teda selle eest süüdi.
 
Teine lugu on siis, kui autojuhiks on robot. Ehk kui tegemist oleks mõne sellise isesõitva autoga, nagu Google ja Audi juba aastaid teedel katsetanud on. Selliste autode välkkiired protsessorid jätaksid arvutile piisavalt aega otsuse tegemiseks. Kuid otsus peaks programmis ehk algoritmis juba olemas olema. Kuidas aga sellises olukorras otsustada tuleks? Ja kes selle eest vastutab?

JUHISED ALGORITMIDE JAOKS

Sellistesse küsimustesse selguse toomiseks moodustas Saksamaa valitsus 2016. aasta sügisel niinimetatud autonoomse sõidu eetikakomisjoni. Endise föderaalse konstitutsioonikohtu kohtuniku Udo Di Fabio juhtimisel arutab tosin teadlast, informaatikut, inseneri ja filosoofi isesõitvate autode otsustusvastutuse küsimusi ja töötab välja standardeid, mis siiani veel puudusid. „Seni, kuni selles valdkonnas puudub õigusalane kindlus, ei investeeri sellesse tehnoloogiasse ükski ettevõte,“ ütleb Armin Grunwald. Ta on füüsik ja filosoof, kes on eetikakomisjoni liige, lisaks juhib ta Saksa parlamendis tehnikamõjude hindamise bürood. 
 
Autonoomne sõit on ühiskonna jaoks uus maa. Inimene loovutab vastutuse arvutile, mis juhib sõidukit. „Revolutsioon liikumises õigustab end vaid juhul, kui töötame algoritmide jaoks välja selged juhised,“ selgitas Saksa liiklusminister Alexander Dobrindt eetikakomisjoni avakoosolekul 2016. aasta oktoobris. Soovituste põhjal plaanitakse vastu võtta seadus, millega lubatakse isesõitvad sõidukid avalikele teedele. Seadusega soovitakse reguleerida inimese ja arvuti vahelist vastutust ning anda nii kliendile kui ka autojuhtidele, liiklejatele ja autotootjatele õiguskindlus. Armin Grunwald on veendunud, et sellele esimesele sammule inimese ja masina võrdsustamisel järgneb veel samme. „On aeg töötada välja eetika tehisintellekti jaoks.“

ULMEKIRJANDUS TEEB EELTÖÖ ÄRA

Eeltöö selleks tegi ära vene-ameerika biokeemik ja ulmekirjanik Isaac Asimov. Juba 1942 avaldas ta lühijutus „Runaround“ oma kuulsaks saanud robootika kolm põhiseadust. Esimese seaduse järgi ei tohi robot oma tegevuse ega tegevusetusega inimesele kahju teha. Teise ja kolmanda seaduse järgi peab robot alluma inimese antud käsule ja kaitsma oma olemasolu. Eeldusel, et see ei lähe vastuollu esimese seadusega.
 
1983, paralleelselt esimeste iseseisvalt töötavate sõjamasinatega, sõnastas Asimov ülimusliku ehk niinimetatud nullseaduse: „Robot ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega inimkonnale kahju teha.“ See on konksudega seadus, sest masinad võivad selle põhjal tuletada endale laiaulatuslikke vabadusi, näiteks otsustada mõne inimese surmata, kui see inimene inimkonna heaolule ohtu kujutab.

LAHENDAMATU DILEMMA

Nii kaugeleulatuvate probleemidega ei pea Saksa autonoomse sõidu eetikakomisjon veel tegelema. Seal käsitletakse eelkõige vastutusriske. Tänase arusaama järgi vastutab kahju eest omanik: koeraomanik koera tekitatud kahju eest, lapsevanem lapse tekitatud kahju eest. Aga mis saab siis, kui kahju põhjustab programmeerimisviga? Sellisel juhul vastutaks tootja. Seetõttu plaanitakse autosse paigaldada niinimetatud must kast, mis salvestab sõiduandmeid. Õnnetuse korral saab kindlaks teha, kes sõitis –  inimene või arvuti.
 
Komisjon on juba sõnastanud mõned põhimõtted: arvuti algoritm peab eelistama materiaalset kahju isikukahjule. Samuti ei tohi algoritm inimesi eristada, näiteks kasvu või vanuse järgi. Väiksemate plekimõlkimiste korral on selliseid tingimusi suhteliselt kerge rakendada. Teine lugu on erakordsete dilemmaolukordade puhul, nagu eespool kirjeldati. Kas mitme inimese elu võib pidada ühe inimese elust tähtsamaks?
 
Ka selliseid olukordi on eetikakomisjon Armin Grunwaldi sõnul põhjalikult käsitlenud. Probleem seisneb selles, et siin ei saa teha otsust eetilistel kaalutlustel, sest üks inimelu ei kaalu kunagi üles teist inimelu. Selle vastu räägib juba inimõiguste deklaratsioonis ja Saksa põhiseaduses sätestatud võrdsuse põhimõte. Dilemma tehniliseks lahendamiseks võivad tootjad paigaldada sõidukisse juhusliku valiku generaatori, mis teeks sellistes olukordades otsuse. Kuid kes sooviks sellises autos sõita?