Protestikunst
Instagrami-ajastu kunst

Poliitikasse sekkumist ei peeta kunstivaldkonnas alati positiivseks. Viimasel ajal nimetatakse millegi heaks tegutsemist teenuskunstiks või suhtutakse sellesse lihtsalt kui „hea pärast“ tehtud kunsti. Pildid valmivad meediatähelepanu äratamiseks ja postitustesse jõudmiseks.

Üks päev enne seda, kui 20 tähtsaima tööstusriigi ja areneva majandusega riigi valitsusjuhid G20 tippkohtumisele kogunesid, liikus 1000 savikorbaga kaetud kuju aegluubis läbi Hamburgi vanalinna. „Need 1000 kuju kehastavad ühiskonda, kes on kaotanud tunde, et ka teistsugune maailm on võimalik,“ selgitatakse kunstiaktsiooni veebilehel. Tühja pilguga roniti üle inimeste, kes teele jäid, maha varisesid, enam ei suutnud. 90 minutit hiljem saabus vabanemine. Hallid kujud rebisid endilt riided seljast, aitasid üksteist püsti, langesid üksteise käte vahele ning tantsisid nüüd värvikirevalt ja rõõmsalt koos tänavatel. Õnnelik lõpp.

1000 Gestalten | Performative Kunstaktion zum G20 Gipfel in Hamburg | Juli 2017 | Foto: Andrea Ruester Päris elus asjad nii lihtsalt ei käi, kuigi võiksid, kui kõik kaasa lööksid. Umbes selline oli protestiaktsiooni sõnum. Kui halvasti asjad tegelikult toimivad, võis näha järgmistel päevadel: mööda Hamburgi tänavaid kulgesid maskeeritud inimesed, lendasid kivid, paugutid ja pudelid, kasutati pisargaasi, veekahureid ja kumminuie, püstitati barrikaade, löödi sisse aknaid ja süüdati autosid. Oli rohkelt vigastatuid ja sadu kinnipeetuid. Aga vähemalt sai Instagrami jaoks 1000 kujust lahedaid pilte, võiks sarkastiliselt kommenteerida. Sest loomulikult lavastati rühmaetendus ka selleks, et Instagrami jõuda. 1000 laiki protestikunstile.

Protestimine meeldimise eesmärgil?

Mis on kunst sotsiaalmeediaajastul? Laik? Ärritaja? Kas kunst instrumentaliseeritakse selleks, et tegijatele tähelepanu garanteerida? Kas kunst saab üldse poliitilises kriisis aidata või toob see ise kaasa kriisi, sest kunst aetakse segi aktsionismiga?

Vähemalt üht ei saa paljudele kunstnikele ette heita: ebapoliitilisust ja eemalehoidmist. Turneri auhinna võitja Wolfgang Tillmans kujundas eelmisel aastal plakatid, millega ta hoiatas britte EL-ist väljaastumise eest. Ta pani plakatid internetti üles, neid sai alla laadida, välja printida ja üles riputada. Ühel protestiplakatil oli kiri „What is lost is lost forever“.

Tillmansi Brexiti-vastane kampaania muutus viraalseks, sest ka James Bondi osatäitja Daniel Craig kandis üht kunstniku plakatiga T-särki ja saatis sellest Tillmansile pildi, mida too omakorda Instagramis jagas. Tillmans näeb ennast võimendajana; sotsiaalmeedia muudab tema hääle veel valjemaks, samas kui ta ise üritab muuta oma argumendid ja sisu löövamaks. „No man is an island. No country by itself,“ on kirjas Daniel Craigi T-särgil. Selle all: Vote Remain. Nii nagu kunstniku jaoks sai Brexiti kohta olla ainult üks arvamus, nii leidis ka Tillmansi kampaania peaaegu ainult poolehoidu. Sest ta peegeldas, tegutses läbimõeldult ja tal oli eesmärk – teha valijatele selgitustööd ja neid mobiliseerida.

Pole etendust, pole protesti

Tillmansi aktsioon on haruldus. Sest viimase aja aktsioonid võib kokku võtta sõnadega „pole etendust, pole protesti“. Toimus äge diskussioon, vaieldi ja mõnikord kritiseeriti teravalt seda, mida kunstnikud tegid. Kõige ees Ai Weiwei ja Poliitilise Ilu Keskus. Ai Weiwei imiteerib üht fotot ja heidab ennast rannaliivale nagu uppunud kolmeaastane Aylan Kurdi. Liiga plakatlik, liiga oportunistlik, liiga küüniline ehk kokkuvõttes skandaalne, kõlas reaktsioon veebis. Poliitilise Ilu Keskus teatas, et juhul kui ei tühistata seadust, mis keelab transpordiettevõtetel ilma sissesõiduloata inimesi vedada, söödetakse Berliinis tiigritele põgenikke. „Meie kommentaar teemaviitele #põgenikesöömine: see aktsioon on küüniline ja toimub kaitset vajavate isikute arvel,“ säutsus Saksamaa siseministeerium. Eskaleerumine maksimaalse tähelepanu nimel.

Teenuskunst?

Kunstimaailmas toimuvad arutelud on vastuolulised: Wolfgang Ullrich on kindel, et poliitilise aktsiooni kunst ei ole protesti parem vorm. Ta kardab, et rindejooned muutuvad seeläbi veel jäigemaks. Kia Vahland näeb ajalehe Süddeutsche Zeitung artiklis vastutust meil, kunstnike publikul: „Kunstnikud pakuvad teenuskunsti, müüvad puhast südametunnistust nagu teekotikeste tootjad, kes oma toodetele elutarkusi trükivad.“ Ning Julia Voss reageerib FAZ-i artiklis etteheitele, et Ai Weiwei sarnased kunstnikud instrumentaliseerivad põgenike viletsust enda huvides. Kunstiajalugu olevat täis näiteid, kus poliitikasse sekkumine tõi karjääripöörde, kirjutab Voss.

Ükskõik kuidas poliitilisi aktsioone enda jaoks ka ei määratleta, on kunstnikud igal juhul saavutanud oma eesmärgi: tõugata tagant diskussiooni aktuaalsete poliitiliste probleemide üle.