Kiire ligipääs:
Otsetee sisu juurde (Alt 1)Otsetee teise tasandi navigatsiooni juurde (Alt 3)Otsetee esmatasandi navigatsiooni juurde (Alt 2)

Intervjuu rühmitusega A Wall Is A Screen Kui palju anarhiat on tänavakinos?

A Wall is a Screen
© A Wall is a Screen

Kui palju anarhiat on tänavakinos? Kunstikollektiiv A Wall Is A Screen katsetab piire ja viib kino avalikku ruumi, kombineerides ainulaadsel viisil linnaekskursiooni ja lühifilmide programmi. Sellega ei näita nad mitte ainult seda, kuidas majaseinu loovalt kasutada, vaid avavad publikule filmi ja arhitektuuri koosmõjus uue perspektiivi ka sellistele teemadele nagu piirkondade taaselustamine ja linna areng. A Wall Is A Screeni liige Sven Schwarz räägib 14. aprillil 2018 Saksa Kevade raames Tallinnas toimuva linnaekskursiooni puhul kollektiivi tööst ja kino tähendusest maailmas.

Kuidas te tänavakinoni jõudsite? Mis on teid käima panev jõud?
A Wall is a Screeni asutasid 2003. aastal Antje Haubenreisser, Kerstin Budde ja Peter Stein, kes olid tol ajal Hamburgi lühifilmide festivali KurzFilmFestival tehnikajuhid. Soov oli korraldada mittekommertslik lühifilmiüritus, mis kasutaks avalikku ruumi ja asetaks selle uude valgusesse. Tol ajal kasutati südalinna ülekaalukalt puhtalt kommertseesmärgil – ja seda mitte ainult Hamburgis. Päeval osteldi ja öösel olid linnad välja surnud. Kultuuriotstarbelist kasutust, eelkõige mittekommertslikul viisil, sama hästi kui polnudki. A Wall is a Screen soovis sellele ebavõrdsusele vastu astuda. Eesmärk oli korraldada vaatajale tasuta, kõigile avatud üritus, mis pidi ühest küljest näitama seda, et igaüks saab avalikku ruumi loominguliselt kasutada, teisest küljest aga pidi edastama lühifilmide kaudu sisu. A Wall is a Screeni jaoks oli algusest peale oluline, et koos näidatavate filmidega kommenteeritaks ka näitamiskohti ning antaks neile sellega uus perspektiiv.

Kuidas te uusi kohti leiate? Kuidas te nende hulgast valiku teete?
Enamiku ringkäikude ajal, eriti väljaspool oma kodulinna Hamburgi, teeme koostööd kohalike partneritega, kellega koos määrame kindlaks põhikontseptsiooni ja ekskursiooni piirkonna. Tegevus sõltub ka sellest, kui suur on linn, kus me ekskursiooni plaanime. Tallinna puhul oli suhteliselt selge, et alustame kesklinnast. Väga suurtes linnades, näiteks Pariisis ja Londonis, läheme mõnikord ka keskusest välja kohtadesse, kuhu turist muidu ei satuks. Avastamine ise toimub sõna otseses mõttes jalgadega, sest liigume linnades väga palju jalgsi. Uurime valitud piirkonda, leiame enda jaoks huvi pakkuvaid kohti ja püüame põhiteedest kõrvale astuda. Nii kujuneb järk-järgult välja marsruut. Mõnikord on algus- ja lõpp-punkt kohe teada ning vaja on need vaid omavahel sisukalt ja huvitavalt siduda. Kuid alati lähtume põhimõttest leida teid ja kohti, mis on vaatajale üllatavad ja ootamatud.
 
Kuigi tänavakino on kindlasti väga meelelahutuslik, soovite te enamat kui lihtsalt meelelahutust. Kas teil on mingi sisuline agenda? Kuidas valite kohtade jaoks filme?
Tulenevalt meie isiklikust taustast, aga ka projekti olemusest on programmides ja filmides tugevalt esindatud linnaareng, piirkondade taaselustamine ja teised sotsiaalsed aspektid. Sõltuvalt ekskursiooni teemast ja suunitlusest on need teemad kas esiplaanil või taustal. Tegelikult on asjaolu, et A Wall Is A Screen toimub tasuta mittekommertsüritusena avalikus ruumis juba ise sõnum sellesama ruumi kasutamise kohta, nii et filmide teemad ei peagi tingimata esile tükkima. Vahel teeme ka ekskursioone, kus filmid on hoopis teistsugustel, ka meelelahutuslikel teemadel, nagu muusika või ajalugu, või on mõeldud lastele. Alati on aga oluline see, et publikule meeldiks meie tegevus ja et see paeluks neid. Me saame väga kiiresti aru, kui programm ei ole publiku jaoks huvitav. Erinevalt kinosaalist ei ole meil tooli, mis inimest kinni hoiaks, ja vaataja saab väga kiirelt lahkuda, kui talle midagi ei meeldi. Seetõttu peame andma publikule piisavalt põhjust lõpuni jääda.Kuid A Wall is a Screen ei soovi siiski olla pinnapealne meelelahutus, väga oluline on koha ja filmi sisukas temaatiline kombineerimine ja me oleme saanud üsna hea kogemuse, kuidas leida iga koha jaoks sobiv film. Mõnikord on seos ilmne ja temaatiline, näiteks panga juures näidatav film rahast, kuid paljudel juhtudel tuleb seos välja alles hoolikamal vaatamisel, näiteks kui mängime hoone arhitektuuri või ajaloolise taustaga abstraktselt – tuleb tunnistada, et see on meie jaoks enamasti põnevam kombinatsioon.

AWIAS in Braunschweig © Maasewerd
Kirjeldate, et teie kino avab linnale uue perspektiivi. Kuidas te selle efekti saavutate?
Igas linnas on elanike jaoks punktist A punkti B jõudmiseks marsruudid, mida eelistatakse teistele. Meie püüame liikuda nendest marsruutidest väljaspool ning tuua fookusesse kohad ja seinad, mille kultuurilist otstarvet ja eelkõige kinolinana kasutamist enamik inimesi kohe ei taju. Meie ekskursiooni ja filmi näitamise ajaks satuvad need kohad korraga rambivalgusesse ning sellest ajast peale seostavad kõik, kes ringkäigul osalesid, neid kohti filmi näitamisega. Lisame seni tähelepanuta jäänud tagahoovile, nähtamatule külgseinale või linna peaväljakule seeläbi virtuaaltasandi, mis võiks olla ajendiks neid kohti teistmoodi näha.

Teie kinoekskursioonid on täpselt ette valmistatud ja enamasti olete nende jaoks ka loa taotlenud. Sellegipoolest on teil juures geriljakultuuri hõng. Kui palju anarhiat on tänavakinos?
Meie lähtume põhimõttest, et ekskursioonide jaoks peab olema luba. Load on sõltuvalt kohast erinevad. Mõnes linnas ja riigis peab kõik väga täpselt paigas olema, teistes antakse üldisemad load. Tihti on loa väljastajatele raske selgeks teha, mida me üldse teeme. Kui mõned kohas ei taheta luba anda meie jaoks arusaamatutel põhjustel, peame tegutsema kõige laiemas mõttes loominguliselt. Kui kaugele takistuste ületamisel minna saab, sõltub muidugi linnast ja eelkõige riigist, kus me asume. Saksamaal on võimalik nii mõndagi saavutada, viidates avaliku ruumi kasutamise õigusele, kuid mõnedes riikides on asi hoopis teisiti. Meile küll meeldib piire kombata, kuid me tajume ka vastutust kohalike partnerite ja publiku ees.
 
Olete käinud oma ekskursiooniga üle kogu maailma. Kas olete pidanud eri kohtades eri viisil tegutsema? Milliseid ühiseid ja erinevaid jooni on olnud publiku vastuvõtus?
Selle 15 aasta jooksul, millal A Wall is a Screen tegutsenud on, oleme külastanud rohkem kui 30 riiki. Nende hulgas Jaapanit, Indiat, Palestiina alasid ja Taid, aga ka riike, mis erinevad Saksamaast ja Euroopast kultuuriliselt väga tugevalt. Selleks peame igal juhul reageerima oludele ja kultuurilistele erinevustele, eelkõige vaadatakse paljudes riikides avaliku ruumi kasutamisele hoopis teisiti, kui meie oleme harjunud. Kultuuriüritused tänaval on paljudes kohtades väga ebatavalised ja väga rangelt reguleeritud, näiteks Jaapanis. Palestiina aladel on kogu avalikkuses tehtava puhul väga tugevalt esil poliitiline aspekt. Indias on rändkinod väga levinud, kuid mitte sellisel kujul, nagu meie seda teeme. Seetõttu vaatame mõistagi väga hoolikalt, millised on kohapealsed olud. Meie jaoks on väga oluline teha kohapealsete asutuste ja filmitegijatega koostööd, et mitte täiesti ohjamatute võõrkehadena peale lennata. Kultuuridevaheline dialoog ning kohalike inimestega kontaktide loomine ja nendega koostöö tegemine on meie jaoks isiklikult väga oluline osa tööst A Wall Is A Screeniga.

Üks huvitavamaid erinevusi, mis meie töös esile tuleb, on suhtumine üritustesse ning konkreetsemalt muidugi filmidesse avalikus ruumis. Näiteks Lõuna-Euroopas käib õhtuti elu niikuinii tänaval, täiesti tavaline on, et teler tuuakse maja ette või filme vaadatakse lahtise taeva all, nii et filmi näitamine majaseinal ei pruugi tingimata tähelepanu äratada. Teistes riikides jällegi suhtutakse kogu asjasse pigem skeptiliselt ja küsitakse, kas nii üldse tohib teha. Kuid kohe kui publik kohale tuleb, ei olegi koht enam nii tähtis ja kõik on vaimustuses. Mõnikord võib erinevusi näha ka kodumaal, sest Hamburgi, Osnabrücki, Berliini ja Aaleni publik võib meile väga erinevalt reageerida.

Kas kino tähendab igal pool maailmas sama?
Meie saame rääkida peamiselt tänavakinost ja selle puhul on ühendav element igal pool maailmas sama. Rühm inimesi, kes üksteist enne ei tunne, on nõus meiega öösel ringi uitama ja filme vaatama. Selle käigus tekib automaatselt rühmatunne ning side meie kui kuraatorite ja korraldajate ning publiku vahel – seda kinosaalis ei ole. Kui inglise keelt ei saa lingua franca’na kasutada, kasutame tõlget või loobume dialoogiga filmidest, et kõik programmist osa saaksid. Nii tekib kõigil A Wall is a Screeni ringikäikudel – Uljanovskis, Torontos, Tromsös ja Prizrenis – midagi ainulaadset, mis ühendab ühe linna inimesed 90 minutiks ja mõnikord ka kauemaks.
 
 

Top