Pagulased Saksamaal
„Demokraatlike väärtuste kaitsmiseks tuleb olla aktiivne“
Pagulaste suhtes on Saksamaal toon muutunud karmimaks, paremäärmuslased kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks muu hulgas ära rändeteemat. Aga kuidas läheb neil, keda see vahetult puudutab: milline on pagulase elu Saksamaal?
Petra Schönhöfer
Välismaalaste keskregistri andmetel elas Saksamaal 2018. aasta lõpus umbes 1,1 miljonit „tungivatel humanitaarsetel või isiklikel põhjustel“ kaitse saanud inimest. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti UNHCR andmetel kuulus Saksamaa 2018. aasta lõpus viie enim pagulasi vastu võtnud riigi hulka maailmas – Türgi, Pakistani, Uganda ja Sudaani järel. Paljud pagulased osalevad Saksamaal poliitilises, ühiskondlikus või kunstilises tegevuses.
Thabet Azzawi: muusik paremäärmuslaste vastu
Thabet Azzawi elab alates 2015. aastast Dresdenis ja õpib ülikoolis meditsiini. Muusika abil võitleb ta Saksamaal demokraatia eest ja parempopulismi vastu.
Thabet Azzawi sündis Süürias Deir ez-Zoris. Juba seal meeldis talle mängida uudi – idamaist lühikese kaelaga lautot. Azzawi on Süürias ja Jeemenis üle elanud kaks kodusõda. Silmaarsti pojana andis ta seal meditsiinilist esmaabi. Neli aastat kestnud põgenemisteekond viis teda Liibanoni kaudu Djiboutisse ja Türki ning Dresdenisse. Koos rahvusvahelise muusikute rühmaga Banda Internationale mängis 29-aastane muusik rassismi ja natsionalismi vastu Pegida (Patriootlikud eurooplased õhtumaa islamiseerimise vastu) marsside ajal. „Minu jaoks esindab ja kannab Banda Internationale neid väärtusi, millesse ma usun: demokraatia, inimõigused, sallivus ja avatus. Banda näitab Dresdeni kenamat nägu ja vastandub nende väärtuste eest välja astumisega täielikult paremäärmuslastele. Tegemist ei ole lihtsalt mingi maailmamuusikabändiga, vaid pikaajalise rahu- ja Saksamaal, ning eelkõige Saksimaal, kooselamise projektiga. Sellel liidumaal on seda vaja,“ ütleb Azzawi, kes ei mõista, miks seal nii paljud inimesed demokraatlikke saavutusi hinnata ei oska. „Ma suudan end kõige paremini määratleda läbi oma muusika. See on minu jaoks elus kõige olulisem, see on minu ravim,“ lausub meditsiinitudeng Azzawi. Esinemised koos Dresdeni filharmoonikute, Dresdeni muusikakõrgkooli professorite või muusikamaailma suurkujudega, nagu Sting, on täna osa tema elust. Lisaks sellele juhatab ta muusikakõrgkoolis õpikoda. „Demokraatlike väärtuste kaitsmiseks tuleb olla aktiivne, eriti kui tahta Saksamaad oma koduks nimetada.“
Goran Buldioski: inimõiguste eest võitleja
Goran Buldioski elab Saksamaal alates 2018. aastast. Ta on kogu maailmas inimõiguste projekte edendavate avatud ühiskonna fondide (Open Society Foundations) Berlini büroo direktor.
Ka Euroopa lipu all ei ole vabaühendused ja inimõiguste kaitsjad kaitstud laimamise ja ähvarduste eest: Makedoonias sündinud Goran Buldioski elas kuni 2018. aastani Ungaris. Seal töötas ta avatud ühiskonna toetusfondide Euroopa programmis, mis Budapestis paiknedes edendas inimõiguste kaitse projekte kogu maailmas. Viktor Orbáni paremnatsionalistliku valitsuse jaoks aga muutus mittetulundusühingust fondide rühm, või pigem nende asutaja George Soros, vaenlasekujuks. Orbán süüdistas Ungari päritolu filantroopi ja investorit Sorost rändevoogude sihipärases Euroopasse suunamises. Ungari valitsuse kestev negatiivne kampaania viis selleni, et Budapesti kontorist loobuti. Goran Buldioski kolis koos umbes 100 kaastöötaja ja nende peredega Saksamaa pealinna ja temast sai Berlini büroo direktor. „Vahel tundsid kolleegid Budapestis tõesti, et nad on ohus. Berlini tulles oli täpselt vastupidi. Avatud ühiskonna kontseptsioon seisnebki selles, et inimesel ei ole ainult ühte ja ainsat identiteeti. Kellelgi ei ole õigust omada ainult ühtainsat vastust. Seetõttu tunneme end siin hästi nagu kalad vees,“ selgitas politoloog Deutschlandradiole antud intervjuus. Berlinis langetatakse tulevikus otsuseid umbes 100 miljoni dollari üle, mida avatud ühiskonna fond kogu Euroopas igal aastal jagab – ka Ungaris, kus fond toetab mitmeid kodanikuühiskonna organisatsioone.
Angelina Jolong: nõustaja
Angelina Jolong elab alates 2013. aastast Berlinis ja tahab asutada uuenevate energiaallikatega tegeleva nõustamisagentuuri.
Angelina Jolongil on suur visioon: „Ma tahan energiapööret Aafrika ja Lähis-Ida jaoks,“ ütleb ta enesekindlalt. „Oma kodukohas Lõuna-Sudaanis nägin, kuidas inimesed haiglates surid ja operatsioone ei olnud võimalik teha, kuna polnud voolu. Ent haigla kõrval voolas jõgi. Taevas on päike, kõikjal puhub tuul, looduslikud ressursid energiatootmiseks on olemas.“ Lõuna-Sudaanis kartis Angelina väga vägivalda, mis oli etniliste konfliktide tulemus. Seepärast tahaks ta koos oma nelja lapse ja mehega jääda Saksamaale. Siin on Angelina lõpetanud majandus- ja energeetikaõiguse magistriõpingud. Ta tahaks tagasi anda abi, mida oma teekonnal koges. Projekti „Start-Up Your Future“ toetusel, mis toetab ettevõtte asutamisest huvituvaid pagulasi, viies neid kokku vabatahtlike mentoritega, kavatseb 42aastane naine Berlinis ettevõtjaks hakata. Tema idee – uuenevate energiaallikate alane nõustamisagentuur. „Tahaksin töötada välja veebipõhiseid juhendmaterjale erinevates keeltes ja luua erinevaid võimalusi, et inimesed saaksid end koolitada. Lisaks sellele tahaksin pakkuda nõustamist ja korraldada kohtumisi.“
Parwiz Rahimi: fotograaf
Parwiz Rahimi elab alates 2016. aastast Frankfurdis. Ta on vabakutseline fotograaf ja ajakirjanik ning juhatab Saksamaa Punase Risti juures vabatahtlikuna fotoprojekti.
„Minu jaoks tähendab fotograafia armastust,“ ütleb Parwiz Rahimi Deutschlandradiole. „See on minu jaoks minu tunnete väljendus.“ Need tunded on ikka tihedalt seotud Parwizi kodukoha Heratiga Afganistanis. Fotod kaasmaalastest, näiteks tema näitusel „Vabadus Afganistanis...?“, mõjuvad esmapilgul rahumeelselt, ent need jutustavad ka traumatiseeritud ühiskonna lugu. Heratis töötas Parwiz saatejuhina ja raadiojaamade turunduse valdkonnas ning osales vabaühenduste, nagu Women and Children Welfare töös. Pärast õppis nüüdseks 34aastane Parwiz Rahimi Indias. Oma satiiriliste kirjutiste tõttu muutus ta valitsuse ja Talibani sihtmärgiks. Ta kartis oma elu pärast ja lahkus Afganistanist, et leida teine kodu Maini-äärses Frankfurdis. Alates oktoobrist 2018 on ta magistrantuuris Darmstadti kõrgkooli rahvusvahelise meediakultuuritöö (International Media Cultural Work) õppekaval. Lisaks sellele toetab Parwiz Saksamaa Punast Risti pagulasabi valdkonna nõustajana ja juhendab pagulaste fotograafiakursuseid. „Minu jaoks on oluline täita nende vaba aeg millegi mõttekaga. Ma tahaksin vabastada nende pilgu linna jaoks, kus nad elavad.“ Sest isegi nutitelefoniga saab luua palju kunsti. „Kui ma õhtul magama jään ja mõtlen, mida ma päeval tegin, meenub mulle, et ma aitasin inimesi. Ja see on hea tunne.“
