Kirjablogi Valvatud avalik ruum

Ütle, Jaan ... kirjablogi8
© Goethe-Institut Estland

Ütle, Jaan Tamm, kas sina tunned end hästi valvatuna?

Ükskõik mis kell ja milliselt poolt ma oma kodumaja uksele lähenen, mind jälgitakse alati. Need pole aga ülemäärase uudishimu all kannatavad naabrid, kes akna taga luuravad ja väikestviisi spioneerimisega tegelevad, nagu ma seda Saksa provintsides näinud olen. Tegemist on hoopis valvekaameratega, mis tummalt ja emotsioonitult iga mu sammu registreerivad, kui ma ukse juurde astun.

Ära muretse, ma pole paranoiliseks muutunud ja tean, et kaamerad pole minu pärast välja pandud, vaid et need jälgivad peamiselt kaupluste vaateaknaid. Väga tõenäoliselt ei vaata ka keegi kunagi salvestisi, kus ma uduvihmas poekotte koju tassin. Ja kui siiski, siis minu kaastunne.

 

  • Sag mal, Jaan ... ein Briefblog8.1 © Martinus Mancha
    Kes valvab valvureid? (Raekojal olevad kaamerad) © Martinus Mancha
  • Sag mal, Jaan ... ein Briefblog8.2 © Martinus Mancha
    Näeb ohutu välja, aga võib valusalt hammustada. © Martinus Mancha
  • Sag mal, Jaan ... ein Briefblog8.3 © Martinus Mancha
    Midagi on fookuses. © Martinus Mancha
  • Sag mal, Jaan ... ein Briefblog8.4 © Martinus Mancha
    Vaevunähtav ... © Martinus Mancha
  • Sag mal, Jaan ... ein Briefblog8.5 © Martinus Mancha
    ... aga siiski väga lähedal! © Martinus Mancha

Tallinna kesklinn on valvekaameraid täis ja kõiki, mitte ainult mind filmitakse igal sammul. Ka Saksa linnades on üha enam kaameraid. Paljud kaamerad on paigaldanud turvaettevõtted peamiselt selleks, et avalikku ruumi turvalisemaks muuta. Ometi on juba aastaid teada, et kaamerad ei vähenda tingimata kuritegevust. Parimal juhul tekitavad nad tunde, et on turvaline. Eelkõige muudavad nad aga meie arusaama avalikust ruumist.

Sag mal, Jaan ... ein Briefblog8.6 Valvatud vaesus, mitte abi vaesusest pääsemiseks © Martinus Mancha | © Martinus Mancha Kas aeg, kus saime vabalt ja soovi korral anonüümselt linnas liikuda, on läbi? Kas oleme (jälle) sellega harjunud, et meid pidevalt jälgitakse? Varem, SDV ja NSVL-i ajal ei võinud kunagi kindel olla, kas mõni valvas riigiaparaadi silm sind parasjagu ei jälgi. Aga tänapäeval? Kas meie, kes me elame tugeva demokraatia tingimustes, ei pea kartma riigipoolset jälgimist? Et poliitilised süsteemid võivad kiiresti uppi minna, tõestab üksainus pilk teistele Euroopa riikidele. Arusaam sellest, mis on ohtlik, võib kiiresti muutuda. Kui suur peab olema usaldus (või heausklikkus), et mitte näha avaliku ruumi pea lünkadeta jälgimises vähemasti potentsiaalset ohtu? Kas sina, armas Jaan, vaatad kõiki neid kaameraid teise pilguga, kui mõnikord juhtumisi nende vaatevälja satud? Võib-olla siis, kui sind kellegagi segi aetakse või kui sa valel ajal valesse kohta satud?

Avalikul ruumil on veel üks probleem: see muutub üha väiksemaks. Ja selle põhjus ei ole mitte mandrite triiv, vaid kunagiste avalike väljakute ja alade üha sagedasem erastamine. Eraturvafirmad võtavad üha enam üle politsei funktsioone, sealhulgas kaameravalve, terved väljakud ja pargid allutatakse erareeglitele, mitte üldistele seadustele. Selle ilmekas näide on Hamburgi raudteejaamad ja nende esised platsid. Selleks et kogu maailmast saabuvatele turistidele ilusat pilti näidata, kohaldatakse seal juba aastaid „eraõigust“, mis sageli on ka füüsiliselt tuntav. Tänu eravalvuritele. „Kes pildile ei sobi, peab lahkuma“ öeldi selle kohta ajalehes Die Zeit. Aga kes otsustab selle üle, kes era- või avalikust ruumist lahkuma peab?

Ja kes valvab valvureid, armas Jaan?
 
Tervitab
Martinus Mancha