„Couch Lessons“
„Mida tohivad masinad iseseisvalt teha?“

Sari „Couch Lessons“ tutvustab algoritmiliste otsustussüsteemide võimalusi ja ohte. Uues osas arutlevad desarmeerimisekspert Angela Kane ja ameerika politoloog P. W. Singer tehisintellekti ja rahu teemal.

Annette Walter 

Tehnoloogilise progressi mootoriks on tihti olnud sõjalised konfliktid. Aastakümneid on riigid kogu maailmas kasutanud tehisintellekti ka sõjapidamisvahendina, näiteks relvastatud droone Afganistanis. Ent kuidas saaks tehisintellekti sõjalistel eesmärkidel kasutada vastutustundlikult, näiteks rahu edendamiseks ja relvastatud konfliktide vastu võitlemiseks?


Viini desarmeerimise ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise keskuse (VCDNP) teadur Angela Kane. | Foto: © Angela Kane Nende küsimustega tegeleb Viini desarmeerimise ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise keskuse (VCDNP) teadur Angela Kane intensiivselt juba pikka aega. Ta rõhutas, kui oluline on selles kontekstis arutleda eetiliste küsimuste üle: „Meil on relvastatud droonide ja muude sõjalise otstarbega tehisintellektitehnoloogiate kasutamiseks vaja rohkem reguleerimist.“ Suhteliselt hea näitena tõi ta välja USA, kus president Barack Obama ametiajal algatati konkreetsete poliitiliste meetmete võtmine sõjaväes droonide kasutamiseks: „See oli algus, minu meelest oli see positiivne.“ Tema järeltulija Donald Trumpi ajal seda plaani aga enam ei ole.

Olulisim muudatus inimkonna ajaloos

P. W. Singer, ameerika politoloog ja sõjaväeekspert, tegeles droonide ja sõjaväerobotite kasutamisega juba oma 2009. aastal avaldatud raamatus „Wired for War: The Robotics Revolution and Conflict in the 21st Century“. Tema jaoks on tehisintellekti puhul tegemist kõige olulisema muutusega inimkonna ajaloos, tehnoloogiaga, mis paljudes valdkondades põhjustab murrangulise arengu. Tehisintellekti ei kaasata mitte üksnes Ameerika kaitsestrateegias. IT-hiiglased nagu Google ja Facebook investeerivad miljardeid sellesse valdkonda, aga ka kontsernid, millest seda esmapilgul ei eeldaks, nagu näiteks kiirtoidukett McDonald’s ja põllumajandusmasinate tootja John Deere.

Singeri jaoks on seejuures keskse tähtsusega: „Iga uus tehnoloogia esitab uusi küsimusi selle kohta, mis on õige ja mis vale. Sellega kerkivad üles tundmatud õiguslikud ja eetilised küsimused, millele me pole varem pidanud vastama: mida tohivad masinad iseseisvalt teha, kes peaks neid omama ja kes nende töö viljadest kasu saama?“

Eraelu puudutavaid küsimusi tuleb uuesti käsitleda

P. W. Singer, ameerika politoloog ja sõjaväeekspert. | Foto (detail): © P. W. Singer Ta mainis selles kontekstis ka automaatse näotuvastuse tehnoloogiat levinud meetodina, millega USA sõjavägi saab pimedas tuvastada rünnaku sihtmärke. Aga linnades nagu Moskva, Peking ja New York kasutab ka politsei oma töös selliseid programme, näiteks meeleavalduste korral. Ühelt poolt saab selle meetodiga paremini tagada kodanike turvalisust, teiselt poolt tõstatab selle kasutamine keerukaid küsimusi eraelu puutumatuse kohta.
Singer on arvamusel, et koroonapandeemia kiirendab tehisintellekti arengut veelgi, näiteks telemeditsiini vallas. See puudutab robotijuhtimisega koroonaproove, juba toimuvat inimestevaheliste kontaktide jälgimist või inimese koroonaga nakatumisele viidata võiva kehatemperatuuri automatiseeritud mõõtmist avalikus ruumis.

Reeglite kehtestamine tehisintellektivõimeliste relvade jaoks on möödapääsmatu

Üks kuulaja tahtis teada, kas tehisintellektitehnoloogia kasutamise tõttu tuleks nüüd muuta sõja definitsiooni. Kane'i jaoks tuleneb tehisintellektist tõepoolest sõjapidamise uus definitsioon. Varem võitlesid inimesed inimeste vastu. Täna võib inimene drooni juhtida selle kasutamiskohast 3000 kilomeetri kaugusel ja sellega vigastada või isegi tappa hulgaliselt tsiviilisikuid. Nagu ta oma „Couch Lesson“ sarja loengus korduvalt rõhutas, on tema jaoks seetõttu kõige olulisem: „Meil on vaja reegleid tehisintellektivõimeliste relvade jaoks, kui näiteks rahuvalveüksused peaksid neid kasutama. Neid reegleid meil seni veel ei ole.“