Kiire ligipääs:

Otsetee sisu juurde (Alt 1)Otsetee teise tasandi navigatsiooni juurde (Alt 3)Otsetee esmatasandi navigatsiooni juurde (Alt 2)

Pöökide all

Mets © pixabay/Kapa65

Sebastian Brücki lühijutt erilistest kukeseentest ja ühisest avastamisrõõmust.

Onu Heiner marsib läbi metsa. Korraga jääb ta seisma, kirtsutab nina, hingab sügavalt sisse. Nagu laviinikoer, kes tuult nuusutab. „Pöökide juures on suurem tõenäosus,“ ütleb ta ja keerutab oma habemekarvu. „Mis tõenäosus?“ - „Kukeseente.“ Ta näitab suunda. „Siitkaudu.“

Väikse poisina arvasid sa, et onu Heiner leiab seeni lõhna järgi. Pea igal nädalavahetusel käisite te koos metsas ja saite alati mitmekilose saagi. Sametpuravikke, kivipuravikke, külmaseeni. Aga mitte kukeseeni. „Miks kukeseeni, onu Heiner? Me pole neid varem kunagi leidnud.“ - „Täna leiame,“ ütleb ta võidukindlusega hääles ja avab järsu liigutusega oma dressipluusi luku – dressipluus on taevasinine, valgete triipude ja küünarnukkidel olevate aukudega.

„Sinu vanaema lubas seda mulle.“ Naeratus vilksatab üle tema näo. Sa vaikid, oled segaduses. Viis pikka aastat hooldas ta vanaema kodus, see surmas tema unistused. Ei mingit uut elu Kanadas, ei mingit puumaja metsas. Mööda lastud, liiga hilja, onu Heiner saab 66. „Kuidas ümbersõiduteega on?“ küsid sa teema vahetamiseks. „Ikkagi ehitatakse, aasta lõpus tahetakse alustada.“ - "Läbi metsa?“ - „Jah! Läbi metsa!“ Onu Heiner surub huuled kokku. Tubli kakskümmend aastat, alates sellest, kui ta sinu emaga, oma õega kontakti katkestas, pole sa teda enam näinud. Kuni matusteni möödunud nädalal. Sinu emaga ei vahetanud onu Heiner sõnagi – sulle ütles ta: „Tule järgmisel nädalavahetusel külla. Palun!“

Nüüd oled sa siin. Oma onu juures, kellest sa tead ainult seda, mida sugulased on rääkinud: et ta meisterdab keldris futuristlikke puitmajamudeleid Kanada metsadesse. Et ta pommitab kohalikke liiklusplaneerijaid skeemide ja stsenaariumidega. Et ta on välja astunud elust, mida kõik elavad. Ei tööta, ei saa töötutoetust ega sotsiaalabi, ei oma tervisekindlustust. Onu Heineril on hobuse tervis, ta ei jää kunagi haigeks, räägivad sugulased. „Miks sa töölt ära tulid?“ Onu Heiner on üllatunud, kõhkleb. „Mul oli pärast ülikooli hea töö, olin majandusteadlane, aga siis söödi mind välja.“

Ta jääb ootamatult seisma. „Oota...“ Tema silmad libisevad nagu skanner üle metsaaluse. „Seal eespool on midagi.“ Onu Heiner kummardub, tõstab kuuseoksad üles, möiratab rahulolevalt. „Sametpuravik! Tõeline iludus, isegi ussiauke pole.“ Ta tõmbab välja noa ja näitab sulle suurt punakaspruuni kübaraga seent.

"Sa tood mulle õnne, poiss. Nagu vanasti.“

„Mis selle tööga siis oli?“

Onu Heiner paneb puraviku ettevaatlikult korvi, puhub põsed punni, puurib sind pilguga umbusklikult.

„Töökiusamine! Nii nimetatakse seda tänapäeval.“

„Kas sind lasti lahti?“

„Ei, mina lasin neist lahti.“

„Ja edasi?“

„Lääne-Berliini, peaaegu kümneks aastaks ...“ „Berliini? Lääne-Berliini?“

„Sõjavägi! Reservõppused! Lääne-Berliini elanikuna sai sellest kõrvale hiilida.“

„Sina ja sõjaväes?!“

Onu Heiner muigab. „Baasväljaõpe tuli ära teha, selle üle 60ndate alguses ei vaieldud. Meie isa ajal ammugi mitte.“ Ta kratsib oma kõrvatagust. „Sellest peale hoitakse mul silma peal.“

Seene-Heineriks kutsutakse teda siin. Patsiga meeter-üheksakümneviiene hiiglane, kes sõidab ringi museaaliks sobiva Volkswageni bussiga, kuhu on sisse ehitatud magamisase, ööbib meelsasti metsas, elab kokkuhoidlikult, kirjutab regulaarselt võitluslikke lugejakirju kohalikule ajalehele ning kannab riided ribadeks. „Tead, mis ma teen, kui nad mulle jälle mõne sappa on pannud?“

Sa raputad pead. „Ma ütlen: Olge ettevaatlikud, ma olen radioaktiivne, ohjeldamatu seenesööja, teate ju küll, Tšernobõli vihm 1986. aastal, tseesium, see laguneb aastakümneid, nii et ärge parem tulge mulle liiga lähedale.“ - „Ja see toimib?“ - „Kuidas veel!“ Imalavõitu lõhn riivab su nina. Onu Heineri kaubamärk. Vee kokkuhoidmise eesmärgil käib ta duši all ainult üks kord nädalas.

Sa sörgid tal vaikides sabas. Oksad ragisevad, linnud siristavad. Viie minuti pärast pöörab onu Heiner ümber. „Mäletad, mida sa minult kunagi küsisid?“ Ta teeb hääle peenikeseks ning samal ajal kui tema sügavatesse koobastesse peidetud silmadest sähvib pilkesädemeid, ütleb ta: „Onu Heiner, kas sa oled laiskvorst? Miks sa tööl ei käi?“ - "Mäletan ikka.“ Sa naeratad kohmetult. „Kõik vaatasid imelikult, aga minule kui kuueaastasele tundus see küsimus täiesti normaalne ...“ – „... ja mina lubasin, et saad vastuse, kui suureks kasvad.“ Onu Heiner roomab ühe põõsastiku alla, kuni näha jäävad ainult tema kulunud jalanõud. Siis kostub võiduhüüatus. „Vaata seda!“

Sa ronid tema juurde ja vaatad, kuidas onu Heiner nuusutab paksu valge jala ja punase kübaraga seent. „Kivipuravik või sapipuravik?“ Ta sirutab nimetissõrme välja. „Nad näevad äravahetamiseni sarnased välja. Mäletad, kuidas neil vahet teha?“ Lapsena olid sa tänu onu Heinerile kooli parim seenetundja. Alati kui ema sulle pärast pooletunnist rongisõitu jaama vastu tuli, tundsid ennast, nagu oleksid just Amazonase-ekspeditsioonilt tulnud. Suurlinnalaps vitstest korviga, mis oli täis metsaseeni, mida ta täpselt määrata oskas. Lõhn, jala suurus, kübara kuju, eoslehekesed, torukesed, maitse. „Ei mäleta. ... kivipuravik?“ Ta lõikab noaga väikse tüki ja pistab selle suhu. „Sapipuravik!“ Ta tõmbab näo krimpsu ja sülitab seene välja. „See oleks meil kogu õhtusöögi ära rikkunud.“ Tegelikult polnud sul plaanis sööma jääda, kuid enne, kui sa midagi öelda jõuad, on onu Heiner ammu püsti hüpanud ja edasi tuisanud.

Pöögitukka jõudes tormab ta ühe puu juurest teise juurde. „Kuskil siin peab see olema. Ta kirjeldas mulle seda kohta täpselt. Otsige pöökide alt, ütles ta.“ - „Millal?“ - „Eelmisel nädalal, kaks päeva enne surma.“ Onu Heiner näeb sinu silmis kahtlust. „Sa ei usu mind, poiss?! Ma tean, mida ma räägin. Ma pühkisin tal iga päev tagumikku, vannitasin, pesin hambaid, viisin arsti juurde.“ Tema hääletugevus tõuseb kõrgustesse: „Minu armastus hoidis teda elus. Haiglas või hooldekodus oleks ta mitu aastat varem surnud.“ Nagu meeletu murrab ta end läbi võsa.

„Lapsena leidsin siit massiliselt kukeseeni.“ Ta peatub, tõmbab käega läbi hõbedase patsi. „Ema rääkis ühest väikesest kraavist.“ - "Onu Heiner, kui me siin iga ruutsentimeetrit läbi hakkame vaatame, siis läheb meil veel ... „ Onu Heiner hüüatab. "Me peame edasi otsima!“ Hetk hiljem paneb ta sulle käe rahustavalt õlale. „Poiss, ma lubasin talle, et leian kukeseeni. Ja ma lubasin ka seda, et leian need koos sinuga. Talle meeldis see.“

Vaikne hämardumine – kukeseeni pole. „Onu Heiner, me ei leia enam midagi, lähme tagasi auto juurde ...“ – „Ei, me ei anna alla!“ Ta paneb seenekorvi maha. „Aita mind! Seal eespool metsaservas pole me veel käinud.“ Koos lükkate ümberläinud puid ja mahakukkunud oksi eemale. Kraav, pooleldi kinni kasvanud, näha alles lähemal vaatamisel. „Ma teadsin!“ Onu Heiner tõmbab silmad vidukile ja hüppab sisse. Ta põlvitab, selg sinu pool ja sobrab oma dressipluusi rinnataskus. Siis osutab ta ülespoole. „Otsi pöökide alt! See ongi see koht, millest ema rääkis.“ Sinu pilk liigub mööda puuvõrasid, samal ajal tõuseb onu Heiner püsti. „Vaata! Kukeseened!“ Piduliku häälega ütleb ta: „Esimesed rohkem kui 30 aasta järel.“

Onu Heineri suurel peopesal on kolm pisikest munakollast seent, mille eoslehed suubuvad alles ülespoole kaardus kübarasse. „Tead mis,“ ütleb ta, „ma tahaksin surra metsas, seenelkäigu ajal, kiiresti ja valutult, infarkti või insulti. ... Ükskõik millesse, ainult mitte Alzheimerisse! Nagu ema.“ Sa mõtled oma vanaemale, kelle huulilt ei tulnud elu viimastel aastatel ühtki seostatud lauset. Onu Heiner vaatab sind läbitungiva pilguga. „Ta kaotas kontrolli aeglaselt, aga kindlalt. Suudad sa seda ette kujutada? Kuidas on kontrolli kaotada?“ Sa neelatad, vaikid, tõstad õlad üles.

„Poiss, me peaksime hakkama tihemini seenel käima!“ Onu Heiner pargib Volkswageni bussi väikelinna raudteejaama ette. Esimest korda embab ta sind. „Peaksime küll.“ Klomp sinu kurgus tundub kaaluvat mitu tonni. Sinu vaimusilma ette kerkib supermarketist ostetud kukeseenekarp, mille onu Heiner peitis bussi tagaistmele rätiku alla. 250 grammi, korjatud Leedust, soodushind 3.50. Enne teie seenelkäiku oli karp kinni. Nüüd oli kile lahti rebitud. Sa astud rongi, ukselävel vaatad selja taha. „Kas Leedus on ka pööke?“ Onu Heiner hakkab laginal naerma. „Leedus!? Miks sa seda arvad?“ Uksed sulguvad, sa lehvitad talle. Ta lehvitab vastu.

Millal ta viimati lehvitas? Sa istud ja vaatad oma põlvedel olevat vitstest korvi. Hunnik seeni. Sametpuravikud. Kivipuravikud. Külmaseened.

Ja kolm kukeseent.
 

Sebastian Brück on saksa ajakirjanik ja autor. Lühijutt „Pöökide all“ ilmus 2008. aastal nädalalehes Die Zeit ning 2019. aastal Anna von Planta antoloogias „Läbi metsade“. Eesti keelde tõlkinud Eili Heinmets.

Copyright: Sebastian Brück, 2008

Lühijuttu täispikkuses saate kuulata ka meie taskuhäälingus „Metsasuitajad“.
Top