Eesti film
Mandariinidest, krokodillidest ja kevadest

Need teemad, mida Eesti kinodes käsitletakse, ei erine sugugi euroopa ja ameerika filmidest. Ja siiski on vahetevahel eestipoolne suhe üsna eriline nendele suurtele küsimustele vastuste otsimisel – mõnikord on lugu ise see, mis filmi eriliseks teeb.

„Mandariinid“ Oscari nominentide nimekirjas

Käesoleval aastal kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile film, mis käsitleb sõda, mida maailm pole praktiliselt üldse märganud: 1992. aastal vallandus tüli abhaaside ja grusiinide vahel, millesse tõmmati ka Abhaasias olev eestlaste vähemus. Sellest räägib Gruusia režissööri Zaza Urušadze film „Mandariinid“, milles peaosi mängivad eesti näitlejad Lembit Ulfsak ja Elmo Nüganen.
 

Mahajäetud Abhaasia külas elavad Eesti juurtega mehed Ivo (Lembit Ulfsak) ja Margus (Elmo Nüganen). Ivo ei taha oma hukkunud poja hauda jätta, Margus tahab mandariinipuudelt saagi ära koristada ja seejärel nii kiiresti kui võimalik Eestisse põgeneda. Kuid enne jõuab sõda nende külasse...

Euroopa kino keskmes

Kuigi filmi režissööriks on grusiin, iseloomustab Gruusia-Eesti koostöö „Mandariinid“ eesti kino arengut. Autorifilm lööb aina enam ja enam läbi – olgu selleks siis kas anima-, dokumentaal- või mängufilmid; samas kogub hoogu ka žanripõhine kinokunst.
Lood järgivad seejuures enamjaolt klassikalist Euroopa filmi traditsiooni: tegelaskuju otsib mõtet, mitte tegevust nagu klassikalises Hollywoodi filmis. Lemmikteemadeks on inimsuhted, iseenese otsingud, indiviid versus ühiskond. Aina enam võib märgata ka põhjamaade kinole iseloomulikku ja kohati ängistavana mõjuvat tegelikkust, kuid selle kõrval ka kerget huumorit oma rahvuslike iseärasuste ja tõekspidamiste üle.
Kuivõrd on Eesti selle rahvusliku omapära ja euroopa vaimu seguga jõudnud Euroopa kino keskmesse, näitab ka see, et 2011. aastal toimus Euroopa Filmiakadeemia filmiauhindade gala Tallinnas, mis on üks suurimaid tunnustusi siinsele kinokultuurile.

Eesti kino algus

Et rääkida eesti kinost, peab alustama algusest. Möödunud on juba üle saja aasta, kui valmis esimene eesti film – 1912. aastal jutustas Johannes Pääsukese film vigurlendur Utotškinist ja tema lennust Tartu kohal. Johannes Pääsuke oli ka esimese eesti mängufilmi „Karujaht Pärnumaal“ (1914) autoriks. Sealt arenes kinokunst kiirelt edasi. 1920ndate aastate arengule aitasid kaasa vennad Parikased ja vennad Märskad. Nemad osalesid ka esimese Eesti filmistuudio „Estonia-Film“ (1919–1932) asutamises.

Kultusfilm „Kevade“

Nõukogude aeg tõi kaasa muudatused eesti kinokunstis – ent siiski säilitas see enda omapära. Legendaarseks võib pidada aastat 1969, kui valmisid kaks Eesti kino tippteost „Kevade“ ja „Viimne reliikivia“. Režissöör Arvo Kruusement näitab väikese külakooli arengut Paunveres 20. sajandi alguses. Väikesed anekdoodid viivad suurte filosoofiliste küsimusteni – head ja halvad sõprussuhted, armukadedus, kadedus ja himustamine on takistusteks täiskasvanuks saamise teel. Ainuüksi 1970. aastal vaatas kolmandik eestlasi kinos filmi „Kevade“.

Tõus ja probleemid 90ndatel

Riigi iseseisvumisega sai ka Eesti kinokunst tõsisema hoo 1990ndate aastate alguses. Selles üleminekufaasis prooviti ja eksperimenteeriti, siinne filmikeel muutus mitmekesisemaks – ja režissöörid meenutasid oma maa lugu(sid). Heaks näiteks on film „Need vanad armastuskirjad“ aastast 1992 – see räägib eesti muusikust ja laulukirjutajast Raimond Valgrest. Olles edukas 1930ndatel, ei sobinud tema laulud „nõukogude elustiili“ jaoks pärast sõda.

Ent riigi iseseisvumine tõi endaga kaasa ka probleeme. Eelarvemahte tuli vähendada, filmid tõid vähem sisse, mistõttu kahanes ka toodetavate filmide hulk. Rahalised võimalused olid kohati niivõrd piiratud, et näiteks 1996. aastal ei toodetud ühtegi Eesti mängufilmi. Vaatamata sellele olid 1990ndad head aastad uueks alguseks, kuna just sel ajal kasvas peale uus põlvkond noori ja säravaid filmitegijaid.

Nõukogude aja ja Euroopa vahel

Mida külvati 90ndatel, seda lõigatakse 21. sajandil – ja see on kaasa toonud Eesti kino õitseaja. Eesti film on jõudnud rahvusvahelisele kinoturule. Üha enam arendatakse Eesti pinnal põnevaid rahvusvahelisi koostööprojekte. Eesti on ka Euroopa jaoks muutunud põnevaks, asudes kultuuriliselt ja ajalooliselt kahe maailma – omaaegse Nõukogude Liidu ja moodsa Euroopa piirimail.

Positiivset arengut võib märgata ka eesti dokumentaalfilmi puhul. Filmid nagu „Uus Maailm“ ja „Disko ja tuumasõda“ on edukad olnud nii kinosaalides kui ka festivalidel. Eesti kino on omaaegse dokumentalistika taseme jälle saavutanud ja ennekõike just noored filmitegijad kasutavad seda žanri ja arendavad seda edasi. Keskmiselt valmib aastas ligi 40 dokumentaalfilmi, mille hulka kuuluvad ka Eesti Rahvusringhäälingu rahastatud „Eesti lood“.

Auhinnatud Eesti film

Positiivset arengut näitab ka Eesti dokumentalistika, mille parimad palad, näiteks “Uus Maailm” ning “Disko ja tuumasõda”, lõid nii sel kui möödunud aastal mitmeid kino- ja festivalirekordeid. Omaaegne dokumentalistika tase on siinses kinos taastunud ja areneb noorte filmitegijate seas aina tõusvas joones. Keskmiselt valmib aastas ligi 40 dokumentaalfilmi, millest 12 on Eesti Rahvusringhäälingu rahastatud “Eesti lood”.

Omamoodi tunnustus kodumaise filmiklassika arengule on see, et 2012. aastal on peaaegu kõik Eesti täispikad mängufilmid esilinastunud maailmatasemel A-kategooria festivalidel. Viimastel aastatel on koju toodud ka mitmeid auhindu, 2007. aastal sai Veiko Õunpuu “Sügisball” Veneetsia filmifestivalilt peapreemia kategoorias Orizzonti. Dokumentaalfilmid on enamasti loodud just sihtgrupiga kodumaisele publikule, seega on nende tulemused viimastel aastatel olnud nõrgemad. Erandina võib välja tuua Jaan Tootseni “Uue Maailma”, mis on palju reisinud ning mis valiti Eesti filmikriitikute poolt Eesti Aasta filmiks 2011.

Täiesti omaette nähtus Eesti kinos on animatsioon. See liigendub omakorda joonis- ja nukufilmiks, mis on juba aastakümneid olnud üks omanäolisemaid nähtusi Eesti filmikunstis. Üle ega ümber ei saa Priit Pärnast, Mati Kütist ja Riho Hundist, Kaspar Jancisest ning Ülo Pikkovist. Näiteks võitis Kaspar Jancise film “Krokodill” 2010. aastal Cartoon d’Or nimelise auhinna. Ülo Pikkovi “Keha mälu” on Oscari nominatsioonis 2013. aasta parimale lühifilmile ning 2011. aastal oli parima lühifilmi Oscari shortlistis noore režissööri Tanel Toomi mängufilm „Pihtimus”. Sellesse ritta sobituvad kenasti ka Gruusia-Eesti mandariinid.