Nahaufnahme 2016
Ema Courage

Teatrit NO99 peetakse avangardistlikuks teatriks, mille oskusele poliitilisi teemasid lavastada Eesti teatrimaastikul võrdset ei leidu. Veiko Õunpuu ilmetu väikelinnateaterlik Berthold Brechti „Ema Courage“  lavastus neile ootustele ei vasta.

Marika Vaarik laulab, ei, üürgab jõuliselt, lausa ilusana mõjuva koledusega „Ema Courage’i laulu“ ja temaga lõõritab kaasa kogu NO99 trupp: „Hei, ülemus, pea kinni väed sa, / miks paljapäki plagada?“. Tardunud pilguga enda ette vaadates on kõik näitlejad koondatud nagu koor lava paremasse serva, igaühel ees mõni muusikariist, mida mängitakse ka siis, kui tegemist on meloodilise instrumendiga, näiteks elektroonilise klaveri või akordioniga, nagu löökriista – tugevalt, rütmiliselt, kakofooniliselt. Kuni hakkab valus: „Tükk tina tühja makku saada / ei ole kuigi tervislik“.

Draama „Ema Courage ja tema lapsed“, mille Bertolt Brecht kirjutas 1939. aastal Rootsis eksiilis olles, algab Veiko Õunpuu lavastuses raputavalt, tõeliselt agressiivselt. Tükk räägib kaheteistkümnes pildis loo naisvälikaubitsejast, kes ühe pigem mitteajaloolise 30-aastase sõja ajal oma erilise vankriga (mida Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis kujutati koguni ühel margil) ostjaid otsides ühest tegevuskohast teise liigub. Sõda on siin vähemalt sama palju kapitalismi kui sõja sümbol, kus kõik on kõigi vastu, nagu ta vastab teisele maailmasõjale.

Kodanlus õõtsutab jalaga kaasa

„Kuid see, kes surnud pole veel, / mis muud kui matkab maisel teel,“ kriiskab Marika Vaarik nii, et hirm tuleb peale ja pähe tikub mõte: sellest võib tulla väga poliitiline õhtu. Etendus, millest on juba kaua unistatud. Etendus, mis võib-olla ei suuda lahendada Brechti teatri põhimõttelist probleemi, kuid tegeleb sellega. Probleemi olemus seisneb selles, et need pöördelised ja ka suurepärased teosed, millega üks veendunud kommunist oleks meelsasti tahtnud ulatada töörahvast publikule dialektilis-ajaloolise materialismi sinise lilleõie, on teatud määral ka surnud.

Autori poolt vihatud kodanlus õõtsub nendele jalaga takti kaasa, ja kui tekst tuttav on, võtab ka paar rida ümiseda. Need on 20 aasta tagusest koolilavastusest veel peas, vähemalt siis, kui kooliteed sai Saksamaal käidud.

Tuntud Saksa lavastaja ja Brechti loodud Berliner Ensemble’i pikaajaline intendant Claus Paymann nimetas oma maja jumaluse teoseid juba 2001. aastal „kulunuks nagu vana operett“. Mis tähendab, et neid mängitakse puhtast nostalgiast, mis on antiproduktiivne. Seda poleks Brecht tahtnud. Vastupidi, tema arvates pidi teater olema „skandaalide teadusliku loomise koht“. Teater ei tohi tekitada aukartust ega kaastunnet, rääkimata harmooniast ja ilust, vaid peab looma pahameelt ja rahutust.

See avangardistlik impulss võib veel elus olla. Selle hoomamist ja äratamist julgeks oodata nii nagu NO99 trupilt, tõesti vähestelt. Aga seda ei juhtu. Veiko Õunpuul on õnnestunud luua kahtlemata ilus ja igati meelelahutuslik, kuid täiesti ohutu teatriõhtu.

„Kattrin - Saksa näitekirjanduse üks kõige tänamatum roll”

Vaarik on imetore ema Courage. Suurepärased on ka näitlejatööd, eriti Gert Raudsepa oma, kes kannab välipastori rollis musta nahkmantli all omapärast T-särki kirjaga „I love Pope Francis“, ja grandioosse miimikaga Rea Lest, kes kehastas kogu õhtu ülienergeetiliselt tumma Kattrinit – Saksa näitekirjanduse üht võib-olla kõige tänamatumat rolli: teda vägistatakse, moonutatakse, mõnitatakse, kuid ta päästab etenduse lõpus siiski Halle linna öisest üllatusrünnakust, ronides oma ema vankrile ja põristades selle katusel metsikult trummi. Selge, et ohvrikehastus pärast sellist aktivismi maha lastakse.

See, et Veiko Õunpuul rohkem saavutada ei õnnestu, tuleneb asjaolust, et pseudoajaloolisest sõjast üritatakse teha täiesti mitteajalooline sündmustik. Vankri puhul toimib abstraktsioon tänu selle jõulisele esitlusele: ema Courage’i kõige pühamat eset kujutatakse hiiglasliku, paatinast veretava terasplekist seinana, mis laiub üle kogu lava ja mida saab tõmmata tagantpoolt ette välja.

„Nii määratlemata kui võimalik”

Seega puudub igasugune osutus, igasugune selge viide arvatavale ebakohale – kuid milleks siis kostüümi ajakohastada? Kui Brechti puhul on kunstliku, väljamõeldud ajaloo eesmärk (igaühe oma) kaasaja äratundmine, paistab selles ajakohastuses välja just tüki vanus ja aegunud ideoloogia – mitte sellepärast, et see peab nii olema, vaid sellepärast, et moderniseerimine ise jääb nii ebaselgeks, nii ebakonkreetseks: see kartis igasugust otsest näpuga näitamist.

Ainult kohtades, kus sellest kartusest üle saadi, kus brutaalsus ja tapahimu ekstaatiliste hõimutantsude koreograafiana või kogu keha katva sõjamaalingu vormis artikuleerituna – kus tekst ja esteetiline doktriin küsimuse alla seatakse ja laulust saab karjumine, suudab tükk köita, piinata ja rusuda. Muidu on see meelelahutus.