Kiire ligipääs:
Otsetee sisu juurde (Alt 1)Otsetee teise tasandi navigatsiooni juurde (Alt 3)Otsetee esmatasandi navigatsiooni juurde (Alt 2)

Valdur Mikita
Kodukaev ja ilmameri

Raba
© Flickr, Sven Zacek

Soome-ugri rahvaste elu on kulgenud ajast aega soode ja rabade serval, tasasel ja märjal maastikul, mida siin-seal ilmestavad kaunid männimetsasaared. Enamik inimkonnast elab kuivadel ja mägistel aladel, samblane rohelus ei kuulu suurema osa rahvaste kultuuripilti. Kui enamik rahvaid igatseb taga niisket põllumulda ja voolavat vett, siis eestlased, vastupidi, on ikka taga igatsenud lapikest kuiva maad, enamasti just sedasama valge samblaga männimetsa, kus hing iseenesest lendu tõuseb.
 
Soome-ugrilased on metsa- ja veerahvas, see peegeldub ehedal kujul ka eesti ja soome rahvuseepostes. „Kalevipoeg“ ja „Kalevala“ on ühtaegu nii metsa- kui vee-eeposed. Seetõttu näib eestlase paigavaimul olevat kaks päriskodu – mets ja meri. Nii rannaribal kui metsaservas tuksatab justkui inimeses midagi. Need maagilised servajooned on osa eestlase hingemaastikest. Eesti ürgsus ehk väljendubki kõige ehedamalt võimaluses jagada oma esivanematega sarnaseid maastikuvaateid, ühesugust mere- ja metsaigatsust. Isegi praegu, kui suurem osa rahvast elab juba ammu linnas, jaguneb linnarahvas vääramatu kindlusega ikka metsarahvaks ja mererahvaks. Lõunaeestlast tõmbab rohkem metsa poole, põhjaeestlast mere poole – kuigi harva tuleb ette ka vastupidiseid näiteid. Ühe hing vajab kirgastumiseks metsa, jõgede tasast vulinat ja metsajärvi, teise oma mäslevat merd ja tuules kohisevaid rannamände.
 
Eesti on mereriik. Siinse rannajoone pikkus koos saarte ja laidudega on ligikaudu 4000 km. Kui Eesti maismaa suuruseks on 45 000 km2, siis meri annab juurde veel 25 000 km2. Saarterohkest läänerannikust on saanud üks Eesti sümboleid, kus merekultuuri on viljeletud aastatuhandeid. Eestis on üle 2000 meresaare, lisaks veel sadakond siseveekogude saart. Just meie saari on sajandite vältel rikastanud omanäolised väikekultuurid, nende hulgas ka rootsi vabatalupoegade ja vene vanausuliste kultuur. 1934 märgiti Ruhnu saare elanikeks 277 rootslast ja 5 eestlast. Peipsi järves asuval Piirissaarel elas tol ajal tuhatkond vanausulist ja mõnisada eestlast. Nii on Eesti lääne- ja idapiir Eesti jaoks sajandite vältel kehastanud omalaadset maailma serva, kus eksisteeris teistmoodi kultuur ja mõtteviis.
 

Meri© Wikimedia, Abrget47j
Peale teist ilmasõda hävitati täielikult pea kogu väikesaarte isepalgeline kultuur. Rannale tõmmati okastraat, paadid lõigati pooleks ning piiritsoonist sunniti lahkuma viimsedki pered, et öö varjus keegi Rootsimaale ei põgeneks. Iidsed kalurikülad surid välja. Nüüd on rannakultuur taas tõusuteel. Eestis on üle 200 suurema või väiksema sadama ning purjetamisest on paarikümne aastaga saanud tuhandete inimeste kirg. Siinkohal võiks meenutada eesti ajaloo vahest kõige kuulsaimat merereisi. Selle ettevõtmise sangariks oli Tallinna poiss Ahto Valter, kes aastatel 1930-33 purjetas viiel korral üle Atlandi. Tema saavutus – 18 päevaga üle Atlandi ookeani – oli pikka aega väikeste purjejahtide maailmarekordiks. 1938-40 purjetas Ahto Valter esimese eestlasena ümber maailma. Sellest ülipõnevast seiklusest valmis eelmisel aastal film „Ahto. Unistuste jaht“, milles on kasutatud toona filmitud dokumentaalkaadreid.
 
Kui liikuda rannikult sisemaa poole, ilmutab end hoopis teistsugune Eesti – see on jõgede ja järvede, soode ja rabade pärusmaa. Eestimaast kuulub jõgede ja järvede alla umbes kümnendik, soode alla aga lausa viiendik. Muistseid jõemaastikke kohtab maailmas harva: paljud jõed on sirgeks aetud või üles paisutatud, allutatud inimese vajadustele. Eestis on need suuresti ikka veel samasugused nagu tuhandeid aastaid tagasi. Väiksemate metsajõgede kaldad on võib-olla üldse Eesti kõige metsikumad paigad: kaldast alla murdunud puutüved risti-rästi järskudel nõlvadel, kaelani rohi ja õõtsuvad lamminiidud meenutavad seiklusjuttude sõpradele šoti maadeavastaja David Livingstone’i Aafrika reise.
 
Lõuna- ja Põhja-Eesti piiriks võib lugeda muistset Emajõge. Ammusel ajal voolas läbi Eesti suur jõgi, mis maa kaheks poolitas. See oli Ürg-Emajõgi, mis ennevanasti kulges praeguse Emajõega võrreldes teistpidi – algas Peipsist ja suubus üle Võrtsjärve Pärnu lahte. Veel tänapäevalgi võivad kevadised suurveed Emajõe tagurpidi voolama panna. Jõe soised kaldad on sajandite vältel teinud jõe ületamise keeruliseks. Üks väheseid kohti, kus kuivem maanina ulatus mõlemal pool kallast otse jõeni, asus praeguse Tartu linna kohal. Tartu linnasüdames asub teadaolevalt vanim jõeületuskoht, mille ümber kujuneski ajapikku Tarbatu muinaslinn. Kõik meie vanad Emajõe-äärsed hansalinnad Tartu, Viljandi ja Pärnu on omal kombel Ürg-Emajõe lapsed. 
Jõed ja järved sünnitavad endastmõistetavalt ka palju kirglikke kalamehi. Õngitsemisest on Eestis saanud omamoodi rahvussport. Kolm rahvuslikku spordiala eestlastel õieti ongi ja kõik need on omal kombel seotud vete-ilmaga – need on õngitsemine, seenelkäik ja murdmaasuusatamine. Seened nõuavad teatavasti vihma ja suusatamine lund. Õngitsejate vaatevinklist aga võtab ugrilase olemuse kõige paremini kokku üks legend ajalooprofessor Harri Moorast. Kui akadeemik 1968. aastal suri, tulnuks kombe kohaselt sarga juude välja panna ka tema aumärgid. Kuid see osutus võimatuks ühel kaunis ebaharilikul põhjusel – nimelt selgus, et kirgliku kalamehena oli Harri Moora oma aurahad aja jooksul lihtsalt lantideks tagunud. Keerulise elusaatusega inimene, kes püüab vaikses jõekäärus Lenini ordeniga kala – selline on kokkuvõte ühe rahva saatusest.
 
Varasematel aegadel on eestlased tegelenud veelgi eksootilisema harrastusega. Ajalooürikud kinnitavad, et jõgede ääres elanud esivanemad olid teinekord ka kirglikud pärlipüüdjad. Nende muinasjutuliste aegade kauge kaja ärkab ellu August Gailiti romaanis „Toomas Nipernaadi“. Küllap oli kirjanik veel oma lapsepõlves kuulnud lugusid pärlipüüdjatest, mis ammustel aegadel hullutasid Liivimaa inimesi. Ehkki üksikuid pärliotsijaid kõndis Koiva ja Mustjõe ümbruses ringi veel 20. sajandi algupoolelgi, jäid pärlipüüdjate hiilgeajad siiski sajandite taha. Mõnesaja aasta eest oli Eesti sedavõrd kuulus oma pärlileiukohtade poolest, et neis nägid tuluallikat nii Rootsi kuningas Karl XI kui Vene keisrinna Katariina Suur. Rootsi ajal toimetasid Lõuna-Eesti jõgedel lausa kuninglikud pärlipüüdjad, maarahval oli rangelt keelatud pärlijõgedes suplemas käia. Pärlite otsimine olevat muiste olnud ka Vastseliina kloostri munkade üks meelistegevusi.
 
On veider tõdeda, et XXI sajandil on eestlastest kui metsarahvast saamas vähehaaval soorahvas. Kõikjale ulatuv metsaraie on lühikese ajaga tundmatuseni muutnud eesti maastikke. Metsa ei saa enam Eestis parima tahtmisegi juures pidada ürglooduse sümboliks. Kidurate mändidega rabamaastikud peavad inimese survele märksa paremini vastu.
 
Kaev© Wikimedia, Ivo Kruusamägi
Eestlaste suhtumine soodesse ja rabadesse on saja aasta jooksul tundmatuseni muutunud. Veel sadakond aastat tagasi oli soodel inimeste jaoks hoopis teine tähendus. Eks ole ka eestlaste kuulsaim romaan Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“ omamoodi sookuivendamise käsiraamat, inimese saagalik võitlus elu ja saatust uputava liigveega. Eriliseks muudab selle asjaolu, et enamik maailma talupoegi on ikka võidelnud pigem põua ja kõrvetava päikesega.
 
Lõpetuseks tahaks teha kummarduse veel ühele eesti kultuuri olulisele märgile. See on kaev. Suuremal osal eestlastest on õnn rüübata ikka veel väärtuslikku ja kaua maa sees laagerdunud põhjavett, mida võiks sümboolselt võrrelda hea veiniga. Eesti koduõuedes võib sageli kohata üht igivana arhitektuurielementi, mis keset õue seistes kehastab loomupärast altarit Elu allikale. Vett üles vinnates tuleb paratamatult kummardada – teisiti ei saa.

Top