© Suhrkamp Verlag
Individualiseerumine oli alates 1980ndatest aastatest sotsioloogia põhitermin, millega Ulrich Beck ja teised soovisid kirjeldada uut, postmaterialistlikul väärtuste muutumisel põhinevat ühiskonda. Sotsioloog Andreas Reckwitzi suurejooneline uurimus annab nüüd põhjaliku ühiskonnateoreetilise vastuse küsimusele, kuidas võidakse rikastes Lääne ühiskondades mõista juba terve põlvkonna jooksul jälgitud „modernsuse struktuurimuutust“. „Singulariseerumine“ on sealjuures midagi enamat kui elulugude mitmekesisus, erinevalt vana tööstusühiskonna klasside ja kihtide samataolisusest. See puudutab suundumuste põhimõttelist ümbervormindamist: objektid, subjektid, ruumid, ajad ja kollektiivid valitakse ainulaadsuse põhimõtte alusel ning need saavad uue, „loomingulise“ keskklassi ideeliseks ja suunavaks põhimonumendiks.
Singulariseerumise kultuur kui meie aega kujundav fenomen kaotab majanduslikult domineeriva klassikalise modernse ühiskonnatüübi, mis järgib kultuurilise üldistumise loogikat. Selles mõttes kujundab kultuur meie aja ühiskonda rohkem kui kunagi varem ja ühiskonnateooria on sellest tulenevalt rohkem kui kunagi varem kultuurisotsioloogia.
Seda, et eelkõige oma teoreetilises algusosas kohati mitte just kõige lihtsam raamat on naelapead tabanud, tõestavad teises osas toodavad näited paljudest praegustest sotsiaalsetest, poliitilistest ja kultuurilistest nähtustest. Siin pole seega tegemist mitte ainult hilismodernismi täpse sotsiaalteooriaga, vaid uue klassistruktuuri veenva kirjeldusega. Lisaks teeb Reckwitz teravapilgulisi analüüse, näiteks digiteerumise tõttu toimuva kultuurirevolutsiooni ja uute autoritaar-natsionalistlike poliitiliste liikumiste kohta.