Külalisraamat Stephanie Stremler

Stephanie Stremler Foto: Susanne Tessa Müller
Foto: Susanne Tessa Müller

Meiega jagab oma muljeid Eestist Saksa näitleja Stefanie Stremler („Die Spielwütigen“, „Staub auf unseren Herzen"), kes viibis meie suurprojekti „MÄNGUKIHK!“ raames 2015. aasta oktoobri lõpus Tallinnas.

Eestis üllatas mind ...
... esimesena teletorn. Lennuki aknast nägin korraga üht teletorni kesk rohelist üksikut maastikku. Esmalt pidasin seda unenäoks, siis maandusime aga peagi kaunis hubases Tallinna lennujaamas. Olin väga uudishimulik kogemaks uue alguse optimistlikku meeleolu ja arenenud IT-maastikku riigis, millest olin lugenud vaid ajalehest.  Ja olin väga vaimustunud, et mind kutsuti konverentsile „Reality and Virtuality“, super teema. Lühikese siinviibimise kohta võin öelda, et ajalooliste mõjutuste mitmekesisust on otseselt tunda ning seda elatakse ka praegu. Tekivad assotsiatsioonid seoses eluga keskaegses sadama- ja kaubanduslinnas, seda saatmas Taani, Saksa, Rootsi ja Vene okupatsiooni märgid, mis on omakorda kombineeritud tänase väga tugeva ja avatud identiteediga.

Saksamaad meenutab mulle Tallinnas...
... kõik, mis on seotud keskajaga, hooned, müürid, kirikud. Sotsialistlikud ehitised meenutavad mulle loomulikult Ida-Saksamaad, need seisavad täpselt sama tühjana nagu Saksamaal pärast taasühinemist. Hoonetel võib seda poliitilist pöördepunkti ja mingis osas ka allasurumise õudust loomulikult veel enam hoomata. Mul oli tunne, et tekkimas on midagi väga põnevat ja uut, hooneid kasutatakse spontaanselt kultuuri tarbeks. Tundub, et Tallinnas puhub väga avatud, julge tuul, ka uue ja vana kombinatsioonis. Mis puudutab seminari toimumise kohta Kultuurikatelt, siis on see üks erilisemaid, mida olen eales näinud. Hiiglaslik endine elektrijaam, mille seintel on säilinud tehniline siseelu. Justkui tehnika katedraal.

Avastasin enda jaoks...
... et ma ei saa riike võrrelda ka siis, kui neil on ajaloo eri lõikudes sarnasusi. Et mõjutused ja vabadustahe on lihtsalt individuaalsed. Mulle jutustati, et Balti riikide iseseisvus saavutati muuhulgas kolme riiki ühendava laulva inimketiga. Ning et laulmine on sel põhjusel sel maal nii tähtsal kohal. Tõesti kohtab igal nurgal live-muusikat. Peale selle pean arhitektuuris vana ja modernse kombineerimist väga julgeks ja kauniks!! Ja projekti „Empowering Spaces“, mille raames Goethe Instituudi toetusega tühjalt seisvatele ehitistele elu sisse puhutakse, pean eriti põnevaks. Tulen hea meelega Tallinnasse tagasi, mind huvitaks, kuidas on seal olla  suvel.