Külalisraamat Benno Schirrmeister

Benno Schirrmeister
© Goethe-Institut Tallinn

Oma muljeid jagab ajakirjanik Benno Schirrmeister, kes „Nahaufnahme“ projekti raames 2016. aasta sügisel Tallinna külastas.

Eestis üllatasid mind …
järsud ning karmid kontrastid, mis tulid kõige selgemalt esile maa ja linna asustuse vahekorras ja arhitektuuris. Mind hämmastas, et nii väikses kultuuriruumis on sedavõrd eriplageline teari-ja etenduskunstide maastik. Negatiivselt jäid kontrastid silma sotsiaalstruktuurides. Üllatusin, kui kauge võib meri tunduda, isegi jalgupidi vees seistes, vähemalt Haapsalus ja Tallinnas.

Saksamaad meenutavad mulle Tallinnas …
kahjuks – selle seiga eest tahaks nii väga pageda ning seda mitte erisusena välja tuua – paljud linnad ja väiksemad kohad, millest läbi sõitsin, juhuslikult leidsin või kuhu sihilikult läksin: Kalevi-Liiva, Ereda, Patarei, Klooga, Narva, Vaivara, Jõelähtme, pildid massihaudadest Okupatsioonide muuseumis. Ja muidugi ka saksakeelsed kirjad mõisa- ja linnahäärberitel, kirikutes, hauaplaatidel ja kahuritel, mis meenutavad, et sestsaadik, kui Bremeni toomhärra ja Riia piiskop Albert von Buxhövden siinmail 13. sajandil oma õudu külvava väesalgaga randus, oli kohalik rahvas 1871. aastani sakslaste orjuses.

Ma avastasin enda jaoks …
et Eesti külades, või siis pigem külade ümbruses, on peopaikades jaanipäeva tähistamiseks suured puukiiged, millega suur osa külaelanikest siiamaani veel meelsasti kiiguvad, võimalusel ka üle võlli. Et Eestis võis lisaks venelastele ja ukrainlastele teisigi vähemusrahvaid kohata, näiteks tänaseks peaaegu täiesti hääbunud vadjalasi ja ingerlasi, ning ka 1925. aastal tõenäoliselt maailma kõige edumeelsemat vähemusrahvaste õigusi reguleerivat seadusandlust. Ja et jääkülm viin ning jõhvikad sobivad omavahel suurepäraselt kokku.