Kaarel Eller - jurist, õiguskantsleri nõunik
Mu elu on möödunud kahe keele vahel sestpeale, kui olin kümnene – saksa keele õppejõust ema abiellus sakslasega ja kolisime 1991 Kieli elama. Tallinna sõpruslinnas Kielis on tegelikult kodune tunne: Läänemeri nagu Tallinnaski, inimesed Schleswig-Holsteinis kipuvad ka olema pigem eestlaste kombel vaoshoitud, võtab aega, et nad end avaksid. Eks algus oli ikka raske – tulin ju teisest keskkonnast, läksin seal kohe kooli, tuli leida uued sõbrad. Ent lastel on see hea omadus, et nad kohanevad kiiresti ja saksa keelt rääkisime kodus eesti keele kõrval nagunii. Matemaatika tuli kõige kiiremini, arvud on enamvähem igas keeles samad. Loodusõpetusega samas olen tänaseni kergelt kimpus ja väga vabalt võib juhtuda, et mõne taime nimi ei tule meelde kummaski keeles.
Suveks muidugi kamandati mind Eestisse, et side isamaa ja siinsete sõpradega säiliks. Noored, nende mured ja rõõmud on enamjaolt ikka ühtemoodi. Eestis vast kuulati üheksakümnendatel veidi teistsugust muusikat, meie saksa sõpruskonnas peeti rohkem lugu rokist ja hiphopist.
Kakskeelsena üles kasvanud, otsustasin pärast gümnaasiumi lõppu siiski Eestisse naasta ja õigusteadust õppida. Vanemad toetasid seda plaani igati ja side Saksamaaga püsib tänaseni, olen seal ka mitmel korral end täiendamas käinud. Aastal 2008 osalesin Saksa parlamendi rahvusvahelises stipendiumiprogrammis, see viis mind viieks kuuks ühe Bundestagi saadiku juurde praktikale ja sain samal ajal õppida Berliini Humboldti Ülikoolis.
Kui midagi eriliselt igatsen, siis ehk piknikku Kieli Schrevenparkis või Kieler Woche pidustusi. Rahvas saab mere ääres sõpradega kokku, naudib kontserte ja muud, soovitan kõigile.
Aastas korra püüan ikka Saksamaal ära käia – alles hiljuti käisin paari Bundesliga mängu kaemas. Olen selle maa, kultuuri ja keelega praktiliselt kogu oma elu seotud olnud ja mõlemad, nii eesti kui saksa keel, on mulle ühtviisi kallid kui emakeel.