Reaalsuse lõhestumine
Filmisari

Mis on üldse tõeline? Vahendaja ja kunstivormina on film alati liikunud reaalsuse ja fiktsiooni vahel. See vastandlikkus ületab ammu selgelt eristatava piiri mängu- ja dokumentaalfilmi vahel. Mängu näivuse ja tegelikkusega kasutatakse eelkõige mängufilmide lugudes – vaatajate eksitamine muutub pinget loovaks elemendiks, tegelaste hingeseisundi väljenduseks või filmikunsti eneserefleksiooniks. Filmikunsti võimalused segaduse tekitamiseks on peaaegu ammendamatud: loo tasandil näiteks ebausaldusväärsete jutustajate kaudu, järjepidevuse katkestamise, sihipäraste väljajätmiste või erilise vormilise ülesehituse kaudu. Ka tehisintellekti käsitlemine ei piirdu enam ammu ulmežanri või juba väljakujunenud motiivide ja tegelastega. Mõrad reaalsuses saavad lähtepunktiks mitmesugustele teoreetilistele arutlustele ja üllatavalt mitmekihilisele filmiloomingule, sageli selgelt määratletud žanripiire ületades.

Filmisari Reaalsuse lõhestumine keskendub hetkedele, mil habras reaalsus kõikuma lööb  ning esitleb filme, mis mängivad subjektiivsete perspektiivide, aja ja ruumi moonutuste ning sürreaalsete hetkedega: killustatud identiteetidest, psühholoogilistest mehhanismidest, kollektiivsetest eksiarvamustest kaasaegsete muinasjuttudeni. Tulemuseks on sürreaalse visuaalse keele ja teadlikult segadust tekitava looga dokumentaalfiktsioonid. Kõrvalekalle ise muutub stiilielemendiks ja lõhe dramaturgiliseks võtteks.