Kirjablogi
Tornide ja kraanade linn

Ütle, Jaan Tamm, kas sina kardad Ülemiste vanakest?
Muudmoodi ei oska mina sellel aastal lahti läinud ehitamist ka parima tahtmise juures seletada.

Igal suvel on sama asi: tuhanded turistid voorivad päeval linnas, mis on täis kõikvõimalike keelte suminat – sellest räägivad üle vaid giidid, kes end aeg-ajalt valju hääle või mikrofoni abil kuuldavaks teha üritavad. Vanalinna ümber üritavad eestlased samal ajal kriiksuvates trammides või linnamaasturiteks maskeerunud põrisevates eratankides tööle või parimal juhul mere äärde jõuda. Tavaline suurlinnaelu koos selle juurde kuuluva mürataustaga.

Tallinn 2018 - tornide ja kraanade linn | © Martinus Mancha Sellel aastal on aga kõik teisiti. Tallinna tavapärast helide ansamblit on juba mitu kuud täiendanud mürisevad suruõhuhaamrid, krigisevad kraanad, kõrvulukustavalt valjud vibroplaadid ja varingulaadne müra, mis tekib kivide kallurist mahalaadimisel. Just sellel aastaajal, kui Tallinnas võetakse tavaliselt hoog ühe kuni kahe käigu võrra vaiksemaks, et väheseid valguse ja soojuse kuid kollektiivselt endasse neelata, on sellel aastal puhkenud ehituspalavik. Kõikjal ehitatakse nii, nagu homset poleks: uued kortermajad jõukamale keskklassile Kalamajas (siin läheb vaikselt juba päris kitsaks, mis?); uus raudteejaam kogu linnale, muidugi koos ostukeskusega; uus sadamakvartal on samuti ehitusjärgus, kuigi isegi kõrval olev Rotermanni kvartal pole veel valmis jne jne. Rääkimata teedeehitusest vanalinna tornide ümber, mis on linna siluetti juba aastasadu kujundanud. Kuude kaupa on majade vahele kühveldatud sadade liitrite viisi asfalti ja mitte vähem entusiastlikult ohverdatakse paar kilomeetrit kaugemal olev linnapromenaad sadamasse viivale magistraalile, kuigi ka linnavalitsus ise ei paista selle tegevuse mõttekuses kindel olevat.

Ma ei taha aga üldsegi projektide mõistlikkuse üle vaielda, veel vähem kaevelda. Lõppude lõpuks pole minu väikese lapse jaoks midagi ilusamat kui suurte ehitusmasinate igavikuna tunduva töö jälgimine. Olen lihtsalt kvantiteedi üle imestunud. Mis on lahti, armas Jaan?

Kas asi on tänavuses rekordsuves?

Või on järel EL-i toetusrahasid, mis tuleb võimalikult kiiresti ära kasutada? Selle nähtusega olen ma Saksa omavalitsustes piisavalt kokku puutunud.

Või tuleb paavsti septembrikuiseks visiidiks kõik läikima lüüa? See oli nali. Tean, et te kirikust suurt ei pea.

Või on asi Ülemiste vanakeses? Sa ju tead seda legendi, Jaan? See tige vanamees on ju ammustest aegadest peale Ülemiste järves istunud ja oodanud, millal linna üle ujutada saab. Vanad tallinlased olid aga kavalad ja sõlmisid temaga kokkuleppe, et linna võib üle ujutada alles siis, kui see valmis saab. Nii käib vanake igal aastal küsimas, kas linn on lõpuks valmis. Minu teooria on, et teil tekkis hirm, et Tallinn hakkab valmis saama ja et keegi võib selle Ülemiste vanakesele välja lobiseda. Kõigi nende ekskavaatorite, ehitustellingute ja kraanade juures, mis tänavu koos paljude tornidega linnapilti kujundavad, ei tule aga keegi sellisele mõttele.

Jääb vaid küsida, mis te siis teete, kui ehitustööd valmis saavad? Võib-olla oleks tulnud mõni projekt järgmisse aastasse jätta.

Tervitab

Martinus Mancha