Privaatsus ja digiteerimine
„Facebook ei ole sama mis oma kodu elutuba“

Jan Philipp Albrecht
Foto (fragment): © Fritz Schumann

Sotsiaalmeedia, nutitelefonid, asjade internet – kuhu mahub siin privaatsfäär? Või on privaatsuse mõiste niikuinii iganenud? Vestlus veendunud andmekaitsja Jan Philipp Albrechtiga.

Härra Albrecht, me teeme selfie’sid, postitame kommentaare, oleme pidevalt võrgus ja jagame oma igapäevatoimetusi vabatahtlikult avalikkusega. Kas elame privaatsusjärgses maailmas?

Olen kindel, et enamik inimesi soovib omada privaatsfääri ka digiajastul. Eelkõige soovivad inimesed ise otsustada, kes mida ja millal nende kohta teada saab. Õiguslikust ja tehnilisest vaatepunktist on võrgustunud maailmas täiesti võimalik tagada privaatsfäär ja andmekaitse. Vaja on vaid vastavaid reegleid.

Kuid meie arusaam privaatsusest on oluliselt muutunud. Enam ei ole rangeid piire intiimse, koduse ja avaliku sfääri vahel.

Privaatsuse kontseptsioon on aastakümnete ja aastasadade jooksul ikka muutunud, see ei kaasne vaid digiteerumisega. Sellegipoolest räägime ka tänapäeval erinevaid asju vanaemale, tööandjale, väikesele õele ja haigekassale. Eri sfäärid on endiselt olemas. Ning paljud kasutajad mõtlevad hoolikalt järele, mida enda kohta internetis avaldavad. Sellised kasutajad otsivad andmekaitsesõbralikke või teisisõnu privaatsfääri säästvaid pakkumisi.

„PALJUD KASUTAJAD ON ETTEVAATLIKUMAD“

Kas te näete selles suhtes eurooplaste hulgas viimastel aastatel teadlikkuse kasvu? Kas soov privaatsuse järele on taas suurenenud?

Kindlasti! Sellise tähelepaneku võib igal juhul teha. Kui Facebook võttis mõni aasta tagasi kasutusele ajajoone, mis võimaldas vaadata ka aastatetaguseid postitusi, olid paljud inimesed ehmunud. Nad ei olnud sellisest avalikkusele kättesaadavusest teadlikud. Tänapäeval on paljud kasutajad ettevaatlikumad, kuna nad teavad, et Facebook ei ole sama mis oma kodu elutuba. Ka veebilehitsejate jälitusvastaseid laiendusi ja kodeeritud sideteenuseid kasutatakse üha enam.

Andmete endale hoidmine ei ole kahjuks alati võimalik. Eelkõige nutitelefonides lepivad kasutajad tihti sellega, et rakendused koguvad palju andmeid. Kas oleme veel liiga mugavad?

Kuigi oleme privaatsuse ja andmekaitse suhtes tundlikumaks muutunud, ei tähenda see veel, et oleme digiteerimiseks valmis. Ühiskonnana oleme tehnoloogia arengust kaugele maha jäänud. See on meie kõigi ees seisev ülesanne. Seadused üksi meid ei kaitse. Peame end edasi harima ning uue maailmaga kohanema. Sest areng toimub pidevalt edasi. Näiteks, kuidas hakkame ümber käima isesõitvate autodega, mis võivad meid pidevalt filmida? Või tehisintellektiga veebilehtedega, mis meiega räägivad ja meie vestlusi salvestavad?

„OLEME MÕNEDEST PLATVORMIDEST SÕLTUVAD“

Kasutajal pole tihti valikut. Ta peab platvormi kasutustingimustega nõustuma või platvormist täielikult loobuma. Kui palju peab poliitika ettevõtetele mängureegleid dikteerima?

Olid ajad, kui poest ei saanud osta õiglase kaubanduse toiduaineid. Kui tahtsid kohvi, pidid ostma seda, mida saada oli. Alternatiivsed pakkumised tekkisid alles aja jooksul juurde. Samasugused alternatiivid tulevad ka digiruumi. Kahjuks oleme täna veel olukorras, kus sõltume väga palju kindlatest platvormidest või operatsioonisüsteemidest. Poliitika peab need monopolid murdma ja alternatiivsetele pakkujatele eeliseid looma.

Miks on privaatsfäär demokraatia jaoks nii oluline?

Suhtlus- ja arvamusvabadus peab olema tagatud. Demokraatia diskursus kannatab, kui inimesed peavad pidevalt kartma, et nende privaatseid väljaütlemisi võidakse kunagi nende vastu kasutada. Näiteks kui taotlete pangalt laenu või kandideerite töökohale. Selline diskrimineerimine juba toimub. Ka reklaame näidatakse juba vastavalt sellele, mida kasutaja on varem otsinud või ostnud.

„ÜKSIKISIKUL ON PRAEGU PALJU ROHKEM ÕIGUSI“

Osalesite viimastel aastatel aktiivselt Euroopa uue isikuandmete kaitse üldmääruse väljatöötamisel. Milline on praegune poliitiline olukord selles vallas?

Võtsime määruse 2016. aasta kevadel suure enamusega mõlemas seadusandlikus kojas ehk nii Euroopa Parlamendis kui ka nõukogus vastu. Määrus hakkab alates 2018. aasta maist kehtima kõigis EL-i riikides. See puudutab kõiki Euroopa turul tegutsevaid ettevõtteid – ka neid, kes on pärit Silicon Valleyst või Hiinast. Kõik ettevõtted peavad järgima Euroopa andmekaitsereegleid, muidu ähvardavad neid tohutud trahvid. See toob juba praegu kaasa selle, et ettevõtted järgivad lihtsuse huvides rangeid Euroopa nõudeid kogu oma rahvusvahelises äris.

Mis on olulisimad uuendused kodaniku jaoks?

Kõige olulisem on, et ettevõtted peavad andmekaitset tõsiselt võtma, sest seda saab lõpuks ometi sihikindlalt rakendada. Lisaks on üksikisikul nüüd palju rohkem õigusi. Ettevõtted peavad kasutajat täpselt teavitama, mida kasutaja andmetega tehakse. Ja seda arusaadaval viisil! Mitte pikkade selgituste vormis, millest saavad aru vaid juristid. Võimalik, et kasutusele tuleb lihtsate, standarditud sümbolitega süsteem.

Privaatsfäär hoolimata täielikust võrgustumisest – kuidas teie seda ette kujutate?

Mina soovin, et me kõik saaksime oma andmetega igapäevaelus sama vabalt ümber käia, nagu me praegu käitume näiteks toidupoes. Ka seal teeme pidevalt otsuseid: kas ostan seda või toda toodet, kas maksan sularahas või kaardiga, või kas eelistan kindlaid poode? Sama sõltumatult ja iseseisvalt peaksime kunagi saama liikuda ka digiruumis.


 

Jan Philipp Albrecht Jan Philipp Albrecht | Foto (fragment): © Fritz Schumann Jan Philipp Albrecht, , sündinud 1982, on alates 2009 roheliste partei esindaja Euroopa Parlamendis. Ta on justiits- ja siseasjade komisjoni aseesimees ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni asendusliige. Jan Philipp Albrecht oli Euroopa Parlamendi uue andmekaitsemääruse läbirääkija.