Kiire ligipääs:
Otsetee sisu juurde (Alt 1)Otsetee teise tasandi navigatsiooni juurde (Alt 3)Otsetee esmatasandi navigatsiooni juurde (Alt 2)

Kai-Olaf Lang
Kas EL-i uued liikmesriigid on teistsugused?

Kai-Olaf Lang
Foto: Stephan Röhl / CC BY-SA 2.0

Poliitilised arengud Ida-Euroopas poolteist aastakümmet pärast idalaienemist

Kolm aastakümmet pärast raudse eesriide langemist on Euroopa Liidu idapoolsetes riikides tekkinud märkimisväärne pulbitsemine ja murrangud. Uued liikumised pääsevad parlamenti. Parteid, mis seavad kahtluse alla majandus- ja välispoliitilise konsensuse, leiavad poolehoidu ning jõuavad mõnel pool valitsusse. Diskussiooni toon teravneb, tihtipeale tekib kahtlus, et rikutakse demokraatia ja õigusriigi mängureegleid. Nii Euroopa- kui ka välispoliitikas rõhutatakse rohkem rahvuslikke huve, usaldusväärsus rahvusvaheliste ja Euroopa partnerite silmis kannatab.

EL-i idaaladel toimuvad arengud pole ainult üleeuroopaliste suundumuste väljendus.


Need nähtused ei piirdu kindlasti ainult Kesk- ja Ida-Euroopa ning Lõuna-Euroopaga. Need on üldisel tasandil iseloomulikud enamikule Euroopa riikidest. Sisemist polariseerumist, rahvuslike meeleolude kasvu ja muutusi parteide maastikul võib täheldada enamikus Euroopa ja Lääne demokraatiates. Ning ka sisepoliitiliste arutelude teemad on sarnased: sotsiaalne õiglus ja majanduspoliitika, riigi juhtimine ja eriti korruptsioon, migratsioon ja demograafilised muutused, identiteet ja riikide enesekehtestamine, samuti väliste ja sisemiste ohtude tõrjumine. Samas pole EL-i idaaladel toimuvad arengud ainult üleeuroopaliste suundumuste väljendus, sest nende lähtekohad ja poliitiline dünaamika erinevad oluliselt.
 
Alates 2004. aastast EL-iga liitunud riigid on nii erinevad, et tegelikult ei saagi rääkida piirkonnast. Eestil, Bulgaarial ja Slovakkial on üksteisega lihtsalt liiga vähe pistmist. Siiski on EL-i idapoolsetel riikidel nii ajalooliselt kui ka geopoliitiliselt ja -majanduslikult nii mõndagi ühist.
 

Süsteemivahetusest heaolupoliitikasse?

Alates 2004. aastast EL-iga liitunud riikides olid inimesed hoolimata halbadest kogemustest võrdsuse tagama pidanud kommunistliku minevikuga, või just nende tõttu valmis taluma majandussüsteemi muutusega kaasnevaid raskusi. Seda tõestab 1990-ndate reformipoliitika. Pärast finants- ja riigivõlakriisi ei toetanud EL-i põhjapoolsete riikide konservatiivset fiskaal- ja majanduspoliitikat mitte ainult Balti riigid, vaid enamik Ida-Euroopa riike. Kuna paljud nende riikide majandusedust osa ei saanud, hakkas kannatamatus varsti pärast 2004. aastat taas kasvama. Poolas tõi see 2015. aastal, kui partei PiS oma ideega „solidaarsest Poolast“ koos lastetoetuste ja töötajate õiguste suurendamisega valimised võitis ja valitsuses enamuse saavutas, kaasa liberaalse mudeli sotsiaalpoliitilise korrigeerimise. Samal ajal kui Lääne-Euroopas räägitakse aastakümnete jooksul välja kujunenud heaoluriigi kadumisest või ümberkujundamisest, püütakse mõnedes EL-i idapoolsetes riikides esimest korda luua kaasavat heaolusüsteemi. Sest viimase 15 aasta majanduskasv võtab ära argumendi, mille järgi ei ole sotsiaalsema poliitika jaoks finantsilist mänguruumi. Kuid ka siin on skaala lai. Balti riigid jäävad truuks turukesksele lähenemisele. Viktor Orbán seevastu soovib mõnede lääneriikide eeskujul kujundada welfare state’i ümber workfare state’iks ning ajab seetõttu majandussõbralikku keskklassipoliitikat.
 

Ebakindlus ja kultuuriline identiteet

Ka julgeolekuteemat käsitletakse EL-i idaosas teisiti. Nii sise- kui ka välispoliitika on traditsiooniliselt „julgestatud“. Tajutav ebakindlus on tugevam kui paljudes „vanades“ EL-i riikides. Ohu tunnetamine on ajalooliselt välja kujunenud ning seotud paljuski Venemaalt tuleva ebamäärasusega, vähemalt Balti riikide, Poola ja Rumeenia jaoks. Kuna põgenikega seotud debatti kujundab praktiliselt kõigis piirkonna riikides samuti hirm ja riskikaalutlused, on selge, et mure julgeoleku pärast on üks vähestest konsensuslikest teemadest ühiskonna ja eliidi vahel. Kartus ja ohutunne kajastuvad ka identiteediaruteludes. Geopoliitiline ebakindlus, pika perioodi jooksul puudunud omariiklus ning kogemus keelelise ja kultuurilise assimilatsiooni või repressioonidega on teinud rahvuslikust „identiteedist“ minevikus kollektiivse ellujäämise eelduse. Lääne-Euroopa sõjajärgsetest liberaalsetest moderniseerimisprotsessidest eraldatuna kujunes nendes riikides välja oma väärtushierarhia. Hoolimata läänelik-liberaalse mustri levimisele pole näiteks traditsiooniliste väärtuste tähtsaks pidamine ja skeptilisus avatud ja multikultuurilise ühiskonna suhtes omane mitte ainult „mahajäänud“ perifeersetele rühmadele, vaid juurdunud ka ühiskonna uutes keskkihtides. Poola ja Ungari poolt jalge alla võetud teed alternatiivse moodsa ühiskonna suunas ei toeta kindlasti mitte ainult maainimesed või ülemineku käigus „kaotajaks“ jäänud, vaid see leiab poolehoidu ka edasipüüdliku linnakeskklassi hulgas.
 

Uus eneseteadvus

Vähemalt sama oluline on nende riikide arengus ka üleminek kohandumisrežiimilt kujundamisrežiimile. Režiimivahetuse, süsteemi ülemineku ja EL-i astumiseks valmistumise aastad kulgesid väljastpoolt ette antud reformide tähe all. Alates EL-iga liitumisest saavad kõik riigid ühenduse kujundamises osaleda. See „ümberlülitumine“ ei läinud libedalt. Paljud selle piirkonna enamasti väikeriikidest keskendusid algul vooluga kaasaujumisele, et Brüsselis või mõjukate vanade liikmesriikide hulgas mitte pahameelt põhjustada. Samuti leidsid need riigid, et nende huvid on toimivate reeglite ja tugevate institutsioonidega ühenduses hästi kaitstud. Poola, mis on piirkonna ainus suurem riik, nägi ennast pigem regionaalse juhtjõuna ning püüdis enda huve rohkem maksma panna või, kui seda vajalikuks pidas, olulistes küsimustes vastu vaielda.

EL-i astumiseks valmistumise aastad kulgesid väljastpoolt ette antud reformide tähe all. Alates liitumisest saavad kõik riigid ühenduse kujundamises osaleda.


Kriisidest raputatud EL-is muutus aga ka paljude väiksemate riikide käitumine. Mitte ainult Poolas ja Ungaris, kus vastavalt alates 2015. ja 2010. aastast valitsevad konservatiiv-isamaalised parteid, vaid ka teistes riikides kasvab skepsis Euroopa Komisjoni suhtes ning soov kaitsta riigisiseseid pädevusi väidetavalt üha enam riikide ellu sekkuva „poliitilise ühenduse“ eest. Üha enam loob pretsedenti kaitsev suveräänsus. See pole euroopavastane, kuid teeb panuse vetoõigusega vähemusele, vastukaalule ja institutsionaalsele kaitsele suurte riikide ja Brüsseli „keskvalitsuse“ väidetava ülemvõimu eest. Siin oli katalüsaator migratsioonikriis ja rändekvootide tundlik küsimus. Seetõttu on suurte Lääne-Euroopa riikide jaoks eesseisvatel aastatel oluline ümber lükata valearusaamad, praktiseerida partnerlust ja näidata, et etteheidetel domineerimise kohta pole alust. Sealjuures on keskne roll Saksamaal kui Euroopa olulisel tegijal.
 

Top