Kiire ligipääs:

Otsetee sisu juurde (Alt 1)Otsetee teise tasandi navigatsiooni juurde (Alt 3)Otsetee esmatasandi navigatsiooni juurde (Alt 2)

Kunst ja jätkusuutlikkus
Olla hea eeskuju

Naine korjab sügiseses metsas oksi
Hanna Piksarv "November-mai. Tööprotsess" 2015 (detail) | .

Siim Preiman töötab kuraatorina Tallinna Kunstihoones. Intervjuus räägib ta jätkusuutlikkuse tähendusest kunstis ja oma töödes.

Jätkusuutlikkuse mõistest saanud moesõna, ent ikkagi ei ole see päriselt hoomatav. Mida tähendab jätkusuutlikkus teie jaoks?

Jaa, selle mõiste kasutamisel peitub oht asjaolus, et tõeline jätkusuutlikkus pole saavutatav. Teoreetiliselt on võimalik inimkonna mõju Maale vähendada, aga ressursikasutust ei suuda me kunagi nulli viia. Seetõttu on parem mõiste degrowth (mittekasv või tasaareng). See mõiste hõlmab erinevaid toimimis- ja mõtteviise, mille eesmärgiks on üleilmset tarbimist ja tootmist miinimumini vähendada. Isiklikult üritan samuti piirata oma tarbimist kaupadega, mis on täiesti hädavajalikud.

Milline võib olla kultuuriinimeste, kunstnike, kuraatorite roll ühiskonna ökoloogilisemaks, õiglasemaks, tulevikukindlamaks muutmisel?

Arvan, et võtmeks on heaks eeskujuks olemine. Didaktikaga piirdumise ja teatavate „õigete“ lahenduste dikteerimise asemel on kunst tihti kõige mõjusam, kui see on ambivalentne. Kunstiürituste kestus on pahatihti üürike, seetõttu on oluline arvestada kasutatud materjalide ja ressursside elutsükliga. Nähtavasti on inimestel tihtipeale tunne, et jätkusuutlikum olemiseks peavad nad ohverdama oma heaolu. Tean omast käest, et täiesti normaalset näitust saab teha peaaegu prügi tekitamata. Kunstnikud saavad teistele valdkondadele eeskujuks olla, muutes logistikat ja kasutatavaid materjale.

Siim Preiman Siim Preiman │ Foto: Keiu Maasik | Foto: Keiu Maasik „Kui kunst poliitikat ei tee, kes siis veel?“ küsis paar aastat tagasi Dieter Roelstraete, kes toona oli documenta14 meeskonnas kuraator. Milline on teie üldine nägemus kunsti ja poliitika suhtest?

Siim Preiman: Arvan, et on raske hinnata otsest sidet poliitika ja kunsti vahel. Kunst põhineb tihti afektidel ja vääritimõistmistel. Kunsti kogemine on enamasti isiklik ja harvem kollektiivne. Seetõttu ilmneb mõju, mida kunst sotsiaalsetes protsessides vallandada võib, aeglaselt, aga see mõju võib olla väga tugev. Kunst parimas mõttes võimaldab meil suurelt unistada ja leida alternatiivseid võimalusi parema tuleviku jaoks.

Ja kui jätkusuutlik on kunst?

Hetkel veel mitte eriti. Aga arvan, et potentsiaali on. Sõltub sellest, milliseid toimimisviise selles valdkonnas tervikuna järgnevatel aastatel toetatakse. Tundub, et kogu Euroopas on kunstis maad võtmas aeglasem ja jätkusuutlikum mõtteviis.

Milline jätkusuutlikkust ja keskkonnateadlikkust käsitlev kunstiteos on teile viimasel ajal kõige enam muljet avaldanud?

Mõtlen ikka Ólafur Elíassoni teosele „Ice Watch“, mis minu arvates on väga vastuoluline töö kliimaprobleemidest. Seda installatsiooni näidati korduvalt Londonis, Pariisis ja Kopenhaagenis, see koosneb 12 Gröönimaa jääkattest lahti murtud jääplokist. Jää sulab avalikus ruumis otse möödujate silme all. Ma ise ei suudaks seda tööd kuraatorina kunagi eksponeerida, kuna minu arusaama kohaselt ei ole see kindlasti jätkusuutlik. Ma ei arva, et kunstiteose nimel tasuks CO2 mõttes maksta nii kõrget hinda. Aga see toob sulava polaarjää teema tõepoolest meie ukse ette ja läheb meile korda, isegi kui see on häiriv. Ma toetan keskkonnasõbralikumat kunstiproduktsiooni, aga ma tunnistan, et see ei ole must-valge teema.

Ja millist aktuaalset näitust tuleks kindlasti vaadata?

Mul on hea meel minna Tartu kunstimuuseumi vaatama Flo Kasearu näitust „Ohustatud liigid“. Kasearu on tuntud selle poolest, et ta oskab raskeid ja tundlikke teemasid käsitleda kalkuleeritud huumorivarjundiga. Seekord käsitleb ta kriitiliselt ettevõtlust Eestis, keskendudes naiste juhitud väikeettevõtetele.

Top