Deutsch lehren lernen®
Meetod

Iga tunni eesmärk on pädevuste arendamine. Pädevuskeskse tunni juurde kuulub ka see, et tundi planeeritakse lähtuvalt pädevustest, mida soovitakse saavutada, ning et oodatavad tulemused sõnastatakse teadmiste ja oskuste selgete kirjeldustena.
Pädevuskesksus seisneb ka selles, et kontrollitakse, kas ja millises ulatuses on õppurid kindla aja möödumisel omandanud eesmärgiks seatud pädevusi. Muidugi ei ole võimalik kontrollida kõiki arendatavaid pädevusi. Teisisõnu, kõik õpieesmärgid ei ole tingimata mõõdetavad eesmärgid. Nii ei mõõdeta keeleõppetunnis tavaliselt isiksusega seotud pädevusi, vaid pigem protsessuaalseid osapädevusi, näiteks kõnest arusaamist, rääkimist jne.

Õppurikesksus tähendab õpilase isikupära, huvide ja keeleõppevajadustega arvestamist. See tähendab muu hulgas, et kasutatakse mitmekesiseid õppematerjale ja töövorme, mis valitakse konkreetse õppurite rühma järgi, ning et õppuritele pakutakse näiteks ka erinevate ülesannete ja tegevusviiside valikut. Sealjuures eeldatakse, et see mõjutab positiivselt õppurite motivatsiooni.

Õppurite aktiveerimise lähteseisukoht on, et õppurid, kes tegelevad tunnis õpitava teemaga aktiivselt, süvenevad sellesse rohkem ja võivad seeläbi saavutada paremaid õpitulemusi. Aktiivsed õppurid osalevad tunni käigus küsimuste esitamise ja järelduste tegemisega, suhtlevad omavahel, avastavad keelestruktuure ise või püüavad reeglipärasid kirjeldada, võtavad üle korralduslikke ja õppetegevust juhtivaid ülesandeid kuni õpetamiseni välja. Aktiivsed õppurid töötavad erinevates ülesandekontekstides motiveeritumalt ja kontsentreeritumalt. Neil tekib parem teadlikkus sellest, mida nad oskavad ja kuidas keelt õpivad.

Suunatus omavahelisele suhtlusele nõuab õppuritelt ülesandepüstituse kaudu omavahel koostöö tegemist. See tähendab näiteks seda, et nad oskavad väljendada oma arvamust ja võtta seisukoha teiste arvamuse kohta ning palju muud. Ülesanded peavad olema koostatud selliselt, et õppurid peaksid üksteisega suhtlema, näiteks rollimängudes, erinevate töövormide kasutamisel või ülesannetes, mis nõuavad milleski kokku leppimist, kellegi veenmist või millestki teavitamist, mida vestluspartner veel ei tea.

Õppurite iseseisvust toetatakse selleks, et nad suudaksid teadlikult õppida ja ennast õppimise käigus kõrvalt vaadata. Erinevad otsused ja meetodid peaksid olema algusest peale suunatud olemasolevate keelte ja keeleõppekogemuste võimalikult efektiivsele kasutamisele ning samas õppuri ettevalmistamisele uute (võõr)keelte õppimiseks.

Keele kasutamine on alati seotud kultuuriliselt mõjutatud sotsiaalse kontekstiga. Seetõttu on oluline, et tund looks õpiolukordi, kus õppur saab kogeda võõrkeelse suhtluse kultuurilisi eripärasid. Selle käigus märgatakse suhtluse ühiseid jooni ja erinevusi. Parimal juhul omandavad õppurid teadmisi ja suhtlusstrateegiaid, millega päris saksakeelses keskkonnas orienteeruda.

Ülesandekesksus on seotud tegevuskesksusega. Selle põhimõtte järgi antakse õppuritele ülesandeid, mis on seotud kas nende eluga või sillutavad teed tulevastele keelelistele olukordadele. Need annavad võimaluse avastada „päris“ küsimusi ja neile võõrkeeles vastata. Uus sõnavara ja grammatikareeglid võivad sealjuures rolli mängida, kuid ei ole tähelepanu keskpunktis, nagu see on näiteks puhtalt grammatikaharjutuste puhul. 

Enamasti on saksa keele õppijad õppinud juba mõnda muud võõrkeelt, mis aitab näiteks sihtkeele kindlaid struktuure kiiremini mõista ja sõnade tähendusi ära arvata. Seetõttu tähendab mitmekeelsusega arvestamine tunnis õppurite keeleõppe- ja suhtluskogemuse arvesse võtmist.