Sophie Kirchner: „Jäämine”

Meie linnad kasvavad – külade ja väikeste omavalitsuste arvelt. Hiljemalt Eesti taasiseseisvumisest ja sellega kaasnenud maamajanduse ja kolhooside kokkuvarisemisest lahkub üha enam inimesi oma kodukohast ja kolib linna või välismaale. Sama võib pärast Saksamaa taasühinemist täheldada Ida-Saksa liidumaades. Kuid sellele lisandub veel üks fenomen: alates Berliini müüri langemisest tõmbab eelkõige noori naisi riigi idaosast lääneossa või tiheda asustusega piirkondadesse, nagu Leipzig, Dresden ja Berliin. Seetõttu elab mõnes Ida-Saksa piirkonnas kuni 20% rohkem noori mehi kui naisi.

Sophie Kirchnerit ajendas seda fotoprojekti kokku panema küsimus, miks tajutakse Ida-Saksamaad – eelkõige Ida-Saksa meest ehk meest, kes „maha jääb“ – enamasti mittepiisavana ja sellisena ka meedias kujutatakse. Noorte meeste jäämist nähakse sageli passiivsusena, teatud liiki alistumisena. Aga kas see on nii? Kes need mehed tegelikult on? Miks kajastub avalikus pildis neist nii vähe tahke? Miks nad on jäänud, läinud või koguni tagasi tulnud?

Projekti raames reisib fotograaf alates 2021. aastast kõigisse Ida-Saksa liidumaadesse, pildistab ja intervjueerib noori mehi vanuses 20–45 eluaastat ning räägib nendega nende elust. Võttes arvesse, et mõnedes nendest liidumaadest toimuvad 2026. aastal liidumaa parlamendi valimised, on teema eriti asjakohane.

Sophie Kirchner elab ja töötab vabakutselise fotograafina oma kodulinnas Berliinis.

Kevadel saab näitust näha Vabaduse väljakul Tallinnas.

Näitus on osa Goethe Instituudi programmist "Uudishimu ministeerium".