Saksamaa Liitvabariigis on poliitikaharidusel pikk traditsioon. Alates 1950. aastatest peavad nii kõik kodanikud kui ka riiki sisse rändavad inimesed õppima tundma demokraatliku süsteemi toimimist, aga ka seda, millised on võimalused ühiskonnaelus ja aruteludes osaleda. Pärast Teist maailmasõda juurutas lääneliitlaste niinimetatud reeducation kõigepealt Lääne-Saksa liidumaades idee elavast demokraatiast ja demokraatia heaks õppimisest. Pärast Saksamaade taasühinemist loodi poliitikahariduskeskused ka uutesse liidumaadesse. Kuid tänapäeval käiakse meediaga hoopis teistmoodi ümber, suheldakse teisiti ja valimiskampaaniate olemus on võrreldes möödunud aastakümnetega erinev. Seega tekib küsimus: kuidas rääkida demokraatiast tänapäeval, kuidas selles osaleda, miks tuleks valima minna? Ja mis on sellel kõigel Euroopaga pistmist?
Dr. Sabine Bamberger-Stemmann on õppinud Ida-Euroopa ja uuemat ajalugu ning slavistikat. Tema doktoritöö käsitles Euroopa Rahvuste Kongressi, kus Eestist pärit rahvusvähemused mängisid Esimese ja Teise maailmasõja vahel äärmiselt olulist rolli. Aastatel 1992–2003 töötas ta Lüneburgi Nordost-Institutis teadustöötaja, kirjastuse juhataja ja juhataja asetäitjana. Alates 2004. aastast on ta Hamburgi poliitikahariduskeskuse direktor. Tema teadustöö valdkonnad on Ida- ja Kesk-Euroopa, vähemuste küsimused 19/20. sajandil ning Saksa-Poola suhted. Alates 1999. aastast õpetab ta Hamburgi Ülikoolis.
Tagasi
