Nahaufnahme 2016
Inimesed, kes meie juurde tulevad
Paljude eestlaste jaoks on Saksamaa põgenikekriisi kuumim koht. 500 põgenikku on Eesti jaoks juba palju.
Iga kord, kui keegi esitab mulle Eestis küsimuse, milles sisaldub sõna põgenik, tõmban kopsud õhku täis ja hoian hetkeks hinge ärevalt kinni. Euroopa lõunapiiridel lahtirullunud kriis pani Eesti ühiskonna korralikult lainetama ja andis olulisi õppetunde. Ühiskonnagruppide arvamuse polariseerumisest hoolimata on Eesti alates selle aasta märtsist võtnud vastu 60 põgenikku. Muide, Saksamaal on Eestis levivates hinnangutes mängida päris suur roll.
Euroopa põgenikekriis on 1,3 miljoni elanikuga Eestisse jõudnud eelkõige uudiste ja fotodena: Merkeli kutse põgenikele; inimmassid Euroopa piiril; veekalkvel pruunisilmsed lapsed; oranž päästevestide „vaht“ Kreeka saarte rannikul. Möödunud suvel jõudis see Eestisse otseselt ka Euroopa Liidu kvoodipoliitika kaudu, millest Eesti küll esialgu keelduda tahtis, kuid otsustas siis, et võtab kahe aasta jooksul vastu 550 põgenikku. Eesti politseinike rühmad on käinud Lõuna-Euroopa piiril põgenikke aitamas.
Samal ajal on ootamatult ja šokeerivalt suurenenud rassistlike ja ülirahvuslike, lausa ksenofoobsete loosungite levik. Seda põhiliselt sotsiaalmeedias. Ühtäkki tundub vale rääkida anekdoote, mille tuumas on ühe rahvuse või usugrupi omadus, sest ma ei taha paista nende moodi, kes häbi tundmata oma autol „Siin ei ole Aafrika“ kleepsu kannavad. Möödunud suvel raputas Eestit uudis sellest, et varjupaika taotlevate inimeste kortermaja välissein süüdati. Ajakirjanikud, kes on julgenud põgenike teemal kirjutada solidaarsust näitavaid artikleid, saavad räigeid vihakirju. See on kole pilt Eestist ja mul on seda piinlik kirjeldada. Loomulikult on see vaid üks pool olukorrast. Aga see on olukord, millega peab ühiskond tegelema, sest põgenike küsimus ei lahene nii pea ja rahvaste ränne on paratamatu. Selgitan nüüd, miks Eestis on vastuseis ja pelgus kerged tekkima.
Viimasel 25 aastal ehk taasiseseisvumise järel on Eesti asüülipoliitika olnud vägagi konservatiivne. Eestist on saanud varjupaiga umbes pooltuhat inimest. Oleme põhiliselt tegelenud ühiskonna ülesehitamisega, eeskujuks Põhjamaad. See tähendab, et ei Eesti riigil ega kodanikel pole palju kogemusi võõramaalaste aitamisega meie kodus või isegi hijabi nägemisega tänavapildis.
Muidugi on varjupaiga saanutele seadused, rahvusvahelised lepped ja süsteemid nagu kohustuslik keeleõpe või riigipoolne abi korteri üüri tasumisel. Aga ootamatult paluvad meilt abi inimesed, kelle keele- ja kultuuriruum on sootuks teistsugune meie omast. Meil ei ole veel pagulastele mõeldud õpikuid või aimdust, kuidas araabiakeelsed lapsed lasteaias hakkama saavad.
Ajal, mil Bremen 1960. aastatel esimestele põgenikele ukse avas, vaatas Eesti otsa teistsugusele migratsioonilainele. Teise maailmasõja ajal käisid Eestist üle nii Saksa kui ka Nõukogude Liidu väed, läbi mitmete keerdkäikude okupeeris Nõukogude võim järgnevaks 50-ks aastaks Eesti. 1959. aastast 1989. aastani toodi või rändas Eestisse väga suur hulk venelasi, valgevenelasi ja ukrainlasi. 40 aasta jooksul vähenes eestlaste osakaal rahvastikus 75-lt protsendilt 61-le protsendile. Täna on eestlaste osakaal pea 69 protsenti, iga neljas Eesti elanik on vene kodakondsusega.
Võib üldistada, et suur hulk venelasi jäi 25 aasta eest Eesti iseseisvudes Eestisse justkui lõksu. Pettumus elu saatuses on kandunud tänapäeva. Meil on seni suur hulk inimesi, kes ei tahagi eesti keelt ära õppida ega ole integreerunud. Need kaks asjaolu: eestlaste osakaalu vähenemine ja integratsiooniprobleemid on ühed argumentidest, mida kasutavad immigratsioonivastased – kuidas räägime süürlaste integreerimisest, kui me pole seda 25 aasta jooksul kaasmaalastega suutnud teha?
Kui mu perekond kuulis, et tulen kuuks ajaks Saksamaale tööle, lisasid nad vahetult pärast õnnesoovide edastamist, et ma kindlasti hoiduks rahvakogunemistele minekust. Ikka seepärast, et maandada risk juhul, kui keegi peaks korraldama terrorirünnaku. Perekonna hoiatus ei ole kindlasti tulnud Bremeni kohta tehtud uurimistööst, vaid neid on kohutanud põgenike või ka võõramaalastega seotud pildid Saksamaal süüdatud põgenikekeskustest või uudised matšeeterünnakutest rongides ja ahistamisest Kölnis. Vahemärkusena: kõik Bremenis toimunud vahejuhtumid, millest kahe nädala jooksul kuulnud olen, paistab olevat just vähemustele suunatud, mitte vastupidi. Olgu see siis põgenikele mõeldud maja süütamisega või LGBT-kogukonna keskuse rüüstamine.
Kolmandaks tuleb pisut rääkida Eesti poliitikute käitumisest kriisis. Kui Merkel avalikult välja ütles, et tervitab kõiki, kes sõjakoleduste eest põgenevad, pidas osa eestlastest seda hullumeelseks. Teised aga tunnustasid Merkelit solidaarsuse ja tegutsemisjulguse eest. Eesti avalikkusel oli aga kahesuguseid signaale selle kohta, kuidas kriisi leevendamine meid mõjutab. Nagu eespool mainitud, ei nõustunud Eesti esialgu kvoodi alusel põgenike vastuvõtuga. Nii kommunikeerisid ka poliitikud. Hiljem aga mõisteti, et solidaarsuse näitamine on ainuõige samm. EL-i abirahade eest rajatud objektide sildid vaatavad vastu igast Eesti linnast. See tähendab, et me ei saa rasketel aegadel mitte ühtse meeskonnana tegutseda. Aga põgenike arv jäi ebaselgeks päris pikalt.
Poliitikute ebakindel esinemine ajakirjanike ees ja kehv selgitustöö kasvatasid rahva umbusaldust. Ka ajakirjandust häiris, et ei suudeta anda sirgeid vastuseid. Aga ka ajakirjandus on möödunudsuvises segaduses kaotaja. Kodanike tulised arutelud kolisid hoopis sotsiaalmeediasse ning selgus, et ei ajakirjandus ega valitsuskommunikatsioon ei suuda internetifoorumites levivaid valefaktidega tegeleda ja populistlikule argumentatsioonile vastata. Selle üle arutleti sel kevadel foorumil "Mida on Eesti ja Euroopa Liit rändekriisist õppinud?". Kõige tipuks asus Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ajama kampaaniat „Meie kvoot on 0!“.
„Meie ka ei teadnud, mis saama hakkab,“ lausus mulle Bremeni sotsiaalministeeriumi pressesindaja Bernd Schneider. Kuna Saksamaa paistab eestlastele kui põgenikekriisi üks kuumkohti, kasutasin selle artikli kirjutamiseks võimalust, et küsida kommentaare inimeselt, kes väga otseselt on kriisi lahendamisega tegelenud, Euroopa mastaapides küll pisikesel määral – Bremen võttis möödunud aasta sügisel vastu 10 000 põgenikku.
„On mõistetav, et ajakirjanikud tahavad vastuseid ja seega esitavad nad pidevalt küsimusi. Poliitikud tunnevad, et peavad midagi vastama, aga tegelikkus on väga kiiresti muutuv, dünaamilistes olukordades ei tea ka poliitikud, kuidas olukorrad eskaleeruda võivad,“ kommenteeris Schneider. Ta leiab, et ka Saksa meedia, mis ajakirjanduse loogika järgi armastab ekstreemume, ei ole alati aidanud ühiskonnal toimuvaid protsesse mõista. „Meedia on must ja valge, halli ei leidu. Kuid just halli peaks olema rohkem.“
Niisamuti ei saa meil kunagi olema täit kindlust, et tõesti mõni varjupaiga saanutest kuritegelikule teele ei lähe. Aga kuritegevus oleks olemas ka ilma põgeniketa, välistada ei saa seda iial. Schneideri arvates tuleb riskideks alati valmis olla, kuid seda mitte aitamisest loobumise hinnaga. Kusjuures, suurt rolli mängivad tema arvates ka kohalikud, kellega pagulased suhelda saavad. „Kõik on kõigega ühendatud, kogu maailm on kui võrgustik,“ märkis Schneider ja lisas, et ükski riik ei saa end ülejäänud maailma eest sulgeda, kas või majanduslikus plaanis vaadates.
Täna kevadel kuulsin oma juuksurilt ilusat lugu. Süüria perekond, mis kolis minu kodulinna Eestis, läks oma lapse lasteaia lõpetamise peole. Olgugi, et nende laps oli seal vaid väga lühikest aega käinud. Pereisa olevat samal peol püsti tõusnud, end ja oma naist tutvustanud ja seda kõike sulaselges eesti keeles. Kõigi peololijate südamed sulasid. Veel meenuvad mulle mitmed MTÜ-d, mis just pagulaste aitamiseks loodi. Näete siis nüüd, olen ka must-valge jutustaja... Aga viimaseid lugusid jutustades olen uhke, sest näen, et ka Eesti suudab mineviku kammitsad samm-sammult maha jätta ja minna südikalt kaasa kiire, kuid loomuliku vooluga, mida maailma areng meieni toob.