100 aastat Oktoobrirevolutsioonist. Talvepalee vallutamine tõi palju kahju, kuid sellest said alguse ka mitmed riigipiire ületavad arengud. Paljudes riikides korraldatakse sündmuse tähistamiseks mitmeid üritusi – kuid üks jääb kõiges selles tähelepanuta: Eesti. Oma mõtteid jagab sel teemal ajakirjanik Mari Peegel.
Kogu Lääne-Euroopas korraldatakse üritusi, mis käsitlevad Oktoobrirevolutsiooni sajandat aastapäeva. Kas ka Eestis tehakse seda?
On isegi veidi naljakas, kui kangekaelselt pisike Eesti ajaloo suursündmusest mööda vaatab. Kuid see pole nii ainult Eestis, ka paljud teised endised liiduvabariigid ei oska nõukogude ajalooga midagi peale hakata peale selle ignoreerimise. Ignoreerimise alternatiivina tuntakse meil peamiselt mineviku aktiivset kustutamist – näiteks nõukogude ajal püstitatud kujude mahavõtmist. Ainsa selgitusena öeldakse, et need kujud püstitas terrorirezhiim. Paremale ajaloo tundmisele ei aita muidugi kaasa ei ignoreerimine ega kustutamine. Kui küsisin erinevate Eesti muuseumide esindajatelt, kas teie programm kuidagi Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puudutab, oli vastuseks peaaegu hirmunud „ei, meil pole midagi, mis selle sündmusega seonduks“. Pole ka kinoseansse, akadeemilised ajalooajakirjad kirjutavad Martin Lutheri usupuhastusest.
Samas on maailmas on vähe riike, mida poleks mõjutanud saja aasta eest Venemaal toimunud oktoobrirevolutsioon kui poliitikat, majandust, kultuuri ja kogu mõtlemisviisi raputanud süsteemivahetus. Venemaad mõjutas revolutsioon ja varajase nõukogude liidu tekkimine loomulikult kõige rohkem, aga tema väike naaber Eesti sai kataklüsmi tunda väga lähedalt . Võib isegi öelda, et Eestit kui riiki poleks ilma Oktoobrirevolutsioonita olemas. Seda enam on veider, et enda omariiklust nii oluliseks pidavas Eestis revolutsiooni sajandat aastapäeva avalikult isegi ei mainita.
Kuidas Oktoobrirevolutsioon Eesti ajalugu mõjutas?
Põhjuseid oli palju. Näiteks andis Oktoobrirevolutsioon tõuke vene kodusõjale, mis laostas riigi ning andis Eestile võimaluse oma iseseisvust Vabadussõjas kaitsta. Eesti vabariigi rajasid peamiselt sotsialistid, kes viisid ellu Euroopa ühe radikaalsema reformiprotsessi. Selle viisid ellu küll kohalikud sotsiaaldemokraadid, kuid bolshevike populaarsus aitas siin tõenäoliselt kaasa.
Kas võib öelda, et nüüd juba 25 aastat vabas Eesti on nõukogude liiduga seonduvad ajaloosündmused tabu?
Ühest küljest on kindlasti tegemist teemaga, mida puudutada ei soovita, teemaga, millest on parem vaikida kui kõnelda. Loomulikut ei karistataks Oktoobrirevolutsioonist rääkijat kuidagi, kuigi on võimalik, et keegi avaldaks avalikult halvakspanu. Enamik inimesi Eesti ühiskonnas näeb kommunismi vaid kuritegeliku rezhiimina, mis kahjustas nende perekondi. Nii loomulikult oli, aga oleks hea, kui osataks ajaloosündmustele vaadata kiretumat, ja siin peaksidki mäluasutused ja ajakirjandusväljaanded kaasa aitama. Eestis ega ka teistes endistes liiduvabariikides pole välja antud ka Marxi ja Engelsi voi Lenini tekstide kriitiliselt kommenteeritud ja uues tõlkes väljaandeid, mida tegelikult samuti väga vajaksime. Teisalt on Eestis tegemist lihtlabase Oktoobripühade tähistamise pohmelliga, ja sellest võib juba paremini aru saada.
Mina, sündinud Eesti Noukogude Vabariigis aastal 1979, mäletan oktoobriparaade päris hästi. Mulle kui lapsele olid need huvitavad sündmused, rõõmustasin õhupallide ja selle üle, et vanematele anti töölt vaba päev. Samal ajal olid need paraadid sunniviisilised, kohal käimist kontrolliti, kogu avalik ruum oli täidetud õõnsate loosungitega, mis rääkisid ideedest, millesse tol ajal enam keegi ei uskunud. Selle valguses on selge, miks kunagi pioneerirätti kandnud muuseumijuhid oktoobirevolutsiooni teemadega täna enam tegeleda ei soovi. Samas olen kindlasti seda meelt, et kaine käsitlus aitaks pikaajalisest pohmellist üle saada.
